tundsid rootslaste patrullivad sõjalennukid meid ära ja sealt polnud enam pikk tee ajalehtede veergudele. Kopenhaageni reidile jõud- misel teadsid juba kõik, nii meeskond kui ka välisilm, kuhu me teel olime. Päev pärast meid lahkus Leningradist m/l Baltika, laev, millega Nikita omal ajal Ameerika Ühendriikidesse ja sealt tagasi seilas. Mootorlaev Baltikale sai osaks sama saatus mis meilegi. Seisime kõrvu Reykjavikis kai ääres ja alles viimasel hetkel pidi pea- sekretär välja valima laeva, kus elama hakkab. Eks oli see midagi sarnast, kui peasekretäri autodega Kremlist väljasõit, kus ühe rivi peal oli sarnaseid masinaid mitu ja keegi ei teadnud, millises just boss istub. Hilissügisene Põhjameri ja Atlandi ookean meid ei hellitanud. Nii kui Taani väinadest nina välja pistsime, saime kohe loodekaarest 24 m/s vastu hambaid, ning meie uhkest paraadkäigust 20 sõlme jäi järele kõigest 8. Tormile lisaks tüütasid mind lõpmatud raadiogram- mid, mida tuli saata nii Moskvasse kui ka Tallinna. Pidin paaritun- niste vahedega raporteerima meie edusammudest. Samuti tuli veenduda, et meid ikka korralikult valvatakse. Teatud kohtades ilmusid aegajalt periskoobid veepinnale. Mu meeskond nägi ränka vaeva – nühkis, harjas, puhastas, koristas ja oksendas. (Suurem osa polnud tõelist ookeanilainet varem näinud.) Käsud olid ranged ja teadsime vaid üht – kui tahame ka edaspidi Helsingi–Tallinna vahel reisijaid vedada, tuleb meil õigeks ajaks ja kas või jupi kaupa kohale jõuda. Seepärast ei teinud ma masinatele mingit allahindlust ja kiirus vähenes tõesti vaid nii palju, kui raske ookeanilaine seda kärpida suutis. Need väikesed ja sõbralikud lainemüksud, millega tormi korral olime harjunud Soome lahel, olid nende mütsatuste ja oba- duste pojad, mida nüüd maitsta saime. Kohati oli tunne, et midagi laevast jääb kiiluvette maha ning siis mõtlesin tänumeelega tagasi Szczecini laevaehitajatele, kui nägin oma aluse ikka veel ühes jupis olevat. Enne Islandi juurde jõudmist lendas Georg Otsast üle nii helikoptereid kui ka lennukeid. Meid filmiti iga nurga alt. Olime kui meediastaarid ning üsna veider oli oma laeva televiisoris näha. Georg Otsa pardal viibis 25 akvalangisti-ihukaitsjat. Nende üles- andeks oli laeva seismisel Reykjaviki kai ääres vee all kahe kaupa patrullida. Vaevalt jõudsime reidil ankru alla lartsata, kui üks uudis- himulik hüljes pea veest välja pistis. Akvalangistide ülemus, teise järgu kapten, ehmatas endale roosi. Karjudes „Polundra! Oht pare- mas poordis“, tormas mees oma alluvaid lahinguhäireks üles rivis- tama. Meie poolt ülemusele ulatatud binokkel päästis ta päris häbist, hüljes näitas end hiljem veel. Island on maamuna peal üks veider paik, asub ise küll üsna põhjalaiuskraadidel, aga merevesi on siin suhtelisel soe ja kohata võib nii hülgeid kui ka delfiine. (lk 184)
olevat, aga kaua mul mõtiskleda ei lastud. Arno Kask teatas lühidalt, et täna laev Helsingisse ei välju ja õhtul seletatakse mulle kõike lähemalt. Kehitasin õlgu ja pärisin, et millega siis tegelema hakkame, kas nooda- või traalipüügiga. Vastus pani mind sügavalt imestama ja lolli näoga ülema kabineti seinal rippuvat kaarti uurima. „Teil tuleb teha reis Fääri saartele või kuhugi sinna kanti,“ seletati mulle lahkesti. Arvasin asja esiti naljaks ja kahtlustasin Kasel palavikku, sest mees aeti poole tervisega haiglast välja ja seda just pärast sapipõie operatsiooni, kui aga laevanduse ülem lisas, et tegu on mingi tähtsa riikliku ülesandega, pidin kogu lugu juba uskuma. Mind kamandati laeva tagasi, imekähku saadeti osa meeskonnast puhkusele, teine osa jäeti laeva, ilma et oleks kaldaluba antud. Kõik olid väga imestunud ja ootasid pikisilmi, mis nüüd juhtuma hakkab. Õhtul kella kuueks ilmus laeva tähtis delegatsioon, mis kogunes minu kajutisse asja arutama. Ka minul lubati sellest mokalaadast osa võtta ning alles nüüd sain teada, mis meid ees ootab, kuid meeskonda informeerida veel ei lubatud. Anti korraldus, et järgmisel hommikul lahkub Georg Ots Tallinnast, võttes eelnevalt pardale maksimaalse koguse kütust – 800 tonni, täislasti joogivett ning provianti 300 inimese jaoks ja viieteistkümneks päevaks. Laeva toodi ka merekaardid Islandini välja. Selleks ajaks olin mina juba teadlik, et pidime minema Reykjavikki Mihhail Gorbatšovile residentsiks, kes 11.–12. oktoobril seal Roland Reaganiga läbi- rääkimisi pidas. Ülejäänud meeskond aga kobas alles udus. Juba samal päeval pärast lõunat hakkas laeva saabuma varustust Moskvast ja mujalt Nõukogude Liidust. Pardale ilmusid ligemale 160 igat tõugu ja liiki spetsialistid, keda juhtisid eriti kõrgete auastmetega sõjaväelased ja eriteenistuste ülemad. Samuti venitati kohale 60 tonni kaaluv kosmosesideaparatuur, mida asuti Figaro baari üles seadma. Kuna osa aparatuurist oli liiga kõrge, tuli üle- misest tekist tükid välja saagida. Üritasin sõjaväelastele selgitada, et vastavat tegevust tuleks nagu eelnevalt registriga kooskõlastada, mille peale vaadati mulle kaunis imestunud pilgul otsa ja päriti, et mis imeelukas see veel on. Käsud sain väga kõrgel tasemel ja karmid – täiskäigul Reykjavikki. --- Lõpuks, vahetult enne väljumist, teavitati mind õnnelikust uudisest, et kodumaa on usaldanud ka selleks reisiks meie terashiiglase minu juhtida. Asi oli tõsine. Ma pole varem ega hiljem kuulnud, et kusagil laevas oleks korraga olnud seitse kaugsõidukaptenit. Lisaks minule ja mu kahele vanemtüürimehele, kellel olid kaugsõidukapteni diplo- mid, lisati merevahtide tugevdamiseks munsterrolli neli sama- suguse paberiga meest Leningradi Merelaevandusest. Küllap oleks nende nelja seast keegi laeva juhtimise üle võtnud, kui minuga oleks midagi juhtunud või ma tee peal poliitiliselt ebaküpseks oleks osutunud. Niisiis panime järgmisel hommikul Tallinnast merele, nii et sinine udujutt taga. Paras segadus oli Soomes, kus hommikuste Helsingi lehtede veergudel laiutati käsi ja küsiti vastamisi: „Kuhu jäi Georg Ots?“ Jutte oli mitmesuguseid, kuni uppumiseni välja, kuid peitust ei õnnestunud meil kuigi kaua mängida. Möödudes Gotlandi saarest,
Pidime minema Reykjavikki Mihhail Gorbatšovile residentsiks, kes 11.–12. oktoobril seal Roland Reaganiga läbirääkimisi pidas.
39
TEEJUHT / NR 16
Powered by FlippingBook