ulmapäeva õhtul tekkinud suur torm mattis terve lossi ühes P pulmarahvaga, nii et järgmisel hommikul laius mõisa asemel vaid järv. Selgete ilmadega olnud hoonete jäänuseid järve põhjas selgesti näha. Eestist on mitmeid muistendeid, kus järved on karistuseks eriti koledate tegude eest uputanud losse ja inimesi. Ülalkirjeldatud torm karistas mõisnikku, kes olevat abiellunud õega. Tekkinud järve teame tänapäeval Koorküla Valgjärvena ning just seda veekogu ja tema tekkimise muistendit võib pidada Eesti allveeuuringute alguseks. Veealune maailm on olnud alati köitev, saladuslik ja natuke hirmu- tav. Erivarustuseta inimene vee all tegutseda ei saa ning sügavamad paigad jäävad seetõttu paljudele kättesaamatuks. Seda rohkem on ruumi fantaasiale, mis loob lennukaid lugusid veekogu põhjas peituvatest aaretest. Ikka ja jälle on leidunud ettevõtlikke inimesi, kes kuuldud lugude kannustusel aardeid pinnale tuua proovivad. Juba 17. sajandil tõid kohaliku mõisniku von Anrepi kutsutud sukel- dujad Koorküla Valgjärvest välja mitmesuguseid esemeid, aga kuna nad olevat saagiga Venemaale põgenenud, pole leidudest palju teada. Sukeldumisi on Koorküla Valgjärves korraldatud hiljemgi, ilm- selt ikka sooviga uppunud mõisast ja selle varandusest osa saada. Vee alt väärtuslike esemete jahtimine pole ainult Eestile või Koorküla Valgjärvele iseloomulik. Juba antiikajast on teada, kuidas Vana- Kreeka väljaõpetatud lahingsukeldujad uppunud laevadelt asju üles tõid. Ka hiljem on proovitud veepõhja vajunud vara tagasi saada. Läänemere piirkonna tuntuim näide on 17. sajandil uppunud Rootsi sõjalaeva Vasa päästetööd. Ehkki hukukoht järgnenud sajandeil unustati, oli see vahetult pärast laeva uppumist Rootsi mereväele teada ning väärtuslike laevakahurite ülestõstmiseks toimusid vrakil ulatuslikud tuukritööd. Eelpool kirjeldatud sukeldumised polnud ajendatud teaduslikust, vaid majanduslikust huvist. Teadushuvi veealuse maailma vastu tekkis Euroopas 19. sajandil, enam-vähem ajal, mil arheoloogia laiemalt teaduseks hakkas kujunema. Praegu tollele perioodile tagasi vaadates nimetame seda pigem antikvaarseks huviks – tähelepanu oli vanadel ja ilusatel asjadel, kuid leiukoha kui terviku vastu suurt huvi ei tuntud. Siiski panid need esialgsed uurimused aluse hilisematele teaduslikele uuringutele. 19. sajandil liikus info üsna kiiresti ja teave kaugemal tehtud avas- tustest jõudis ka Eestisse. 1854. aastal äratas Zürichis suurt tähele- panu Ferdinand Keller , kes avastas ja uuris järvede põhjas paik- nevaid vaiehitisi. Ka Liivimaal hakkasid baltisakslastest haritlased arutlema järvedes paiknenud võimalike vaiehitiste üle, ehkki nende olemasolus siinmail kaheldi. Eesti arheoloogia üks rajajaid, Cons- tantin von Grewingk oli veendunud, et nii kaugel põhjas selliseid hooneid ei rajatud. Tegelikult olid tõendid vastupidise kohta selleks ajaks juba olemas. Lätist, Āraiši järvest olid 1876. aastal leitud järvesaarel paiknenud asula jäänused, samuti oli tolleks ajaks teada puitkonstruktsioonide
Foto: Eesti Meremuuseum
Foto 1. Tallinna sadamast leitud vana sõjalaeva vrakk.
Foto: TLÜ arheoloogia teaduskogu
Foto 2. Jüri Selirand on jäädvustanud 1958. aasta Valgjärve ekspeditsiooni esimeseks sukeldumiseks valmistumist.
paiknemine Koorküla Valgjärves. Selle eest võlgneme tänu Hugo Treffnerile , kes 1869. aastal järves allveetöid tegi. Uurimistöö tule- musi tutvustas toonane üliõpilane Hugo Treffner Õpetatud Eesti Seltsis, kus ta tõestas, et mingit muistendis kirjeldatud lossi järve põhjas ei leidu, küll aga on seal mingisuguse puitehitise jäänused. Hugo Treffneri uuringuid võikski ehk pidada esimesteks teadusli- keks allveetöödeks Eestis. Legendid on tihti seotud ka rannikult leitud vrakkidega. Nii teati 1934. aastal Tallinna sadamast leitud vraki puhul kohe öelda, et tegu on kullalaevaga (foto 1). Ka viikingilaevu teatakse siiani mitmel pool olevat. Päris tänapäevases mõistes väljakaevamisi enne teist maa- ilmasõda siiski vrakkidel läbi ei viidud, kuid 1934. aastal leitud laeva kirjeldas Eesti Meremuuseumi toonane juht Madis Mei ning see sai meedias üsnagi laia kõlapinna. Ehkki teadaolevalt toodi mõned laevadetailid muuseumisse, jäi enamik vrakist kadunuks – võimalik, et kvaliteetset ja põneva ajalooga laevapuitu kasutati ära mööbli val- mistamisel. Teaduslike allveeuuringute lugu Eestis jätkub aga Koorküla Valg- järvega. 1958. aastal korraldas toonane Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut ekspeditsiooni Valgjärve uurimiseks ning esmakordselt Ees- tis juhatas allveetöid diplomeeritud arheoloog Jüri Selirand (foto 2).
43
TEEJUHT / NR 16
Powered by FlippingBook