Foto: Mildon Ader, erakogu
ning tuukrid tõid aastate jooksul pinnale mitmeid leide, mis panid aluse meremuuseumi allveearheoloogia kogule (foto 3). Olgu siin- kohal mainitud, et tänapäevaks on välitööde metoodika muutunud: arheoloogidena tegutseme valdavalt põhimõttel, et pinnale toome vaid kogutud teabe ning vraki ja leiud jätame algsesse asukohta. Taasiseseisvumiseelse allveearheoloogia kõrghetkeks on kindlasti 16. sajandist pärineva väikese kaubalaeva vraki avastamine Saare- maalt Maasi ordulinnuse lähedalt Väiksest väinast 1985. aastal. Esialgu uppunud kalapaadiks peetud veesõiduk ostus seninägema- tute ehitustunnustega kohalikku päritolu laevaks, mis pärast esialg- seid uuringuid tõsteti üles ning konserveeriti. Väärib märkimist, et laeva veealusel uurimisel kasutati toonases mõistes väga kvali- teetset tehnikat ja uusimaid meetodeid. Laeva detailid nummerdati ja plaanistati ning vrakk puhastati imipumbaga (foto 4). Ülestõst- misel võeti eeskuju mõnikümmend aastat varem aset leidnud Vasa tõstetöödest. Vraki alla paigutati trossid, misjärel tõsteti vrakk pontoonide abil põhjast järk-järgult kõrgemale ja pukseeriti sadama slipi juurde, kust oli juba võimalik ta kaldale tõsta. Eesti allveeuuringute loos väärib märkimist ka meremuuseumi uurimislaev Mare (foto 5). Oma laev muutis võimalikuks mahukad välitööd ning sonari hankimine kasvatas järsult leitud vrakkide arvu. 1990.–2010. aastad möödusidki valdavalt vrakiotsingute tähe all: sukeldumiste osakaal kahanes ning tähelepanu koondus sonari- töödele. Teavet võimalike huvipakkuvate objektide kohta laekus nii kaluritelt, toonaselt Veeteede Ametilt kui ka Mereväelt ning suur osa välitöödest seisneski leiuteadete kontrollimises. Sukeldumisi tehti enamasti vaid koostöös tuukrifirmadega, sest allveeklubi Viikar oli selleks ajaks tegevuse lõpetanud. Kuni 2008. aastani saame rääkida vaid allveearheoloogiast, sest kõik leitud ja uuritud vrakid (juba nimetatud Maasilinna laev, aga ka näiteks Pärnu koge, Hiiumadala tulelaev ning Russalka) paiknesid või paiknevad siiani vee all. Saaremaalt Salmest leitud viikingi- laevade uurimine võiks tähistada järgmist verstaposti, mil järjest olulisemaks muutuvad ka maapealsed leiud ning eri valdkondade teadlaste koostöö. Heaks näiteks viimase kohta on 2010. aastal alanud ja Muinsuskaitseameti juhitud rahvusvaheline projekt Shipwher, mis koondas arhiivi- ja meretööde tulemused ühtsesse Legendid, põnevus ja salapära pole veealusest maailmast kuhugi kadunud, kuid enam ei otsi arheoloogid sealt uppu- nud losse ja kullalaevu, vaid proovivad leida teavet kunagi siinkandis merd sõit- nud inimeste kohta.
Foto 5. Uurimislaev Mare naaseb välitöödelt Tallinna reidi merekindlustisel.
vrakiandmebaasi ning täitis lünki senistes teadmistes. Vahetult järgnenud ja allveerobotite katsetamisega tegelenud projekt ARROWS süvendas koostööd robootikute ja teiste tehniliste erialade teadlastega. Viimaseid aastaid kirjeldavateks märksõnadeks võiks olla inter- distsiplinaarsus ning täpselt määratletud uurimissuunad. Mere- muuseumi allveearheoloogilise töö võimekus on viimastel aastatel küll järsult paranenud, kuid mahukate sonaritööde ja vrakiotsingu asemel on fookuses põhjalikumad uuringud valitud objektidel. Nii on uuritud ja publitseeritud Naissaare lähedal uppunud Nargeni vrakki, samuti Naissaare taga asuvat ilmselt 17. sajandi hästi säilinud Hol- landi kaubalaeva (foto 6). Meretööde fookus on tänaseks nihkumas uuematele vrakkidele, mis võivad kujutada endast keskkonnaohtu. Eelkirjeldatust nähtub, et Eesti allveearheoloogia on läbi aegade olnud üsnagi empiiriline ja praktiline, piirdudes vrakkide otsimise ja kirjeldamisega. Ka kodu- ja välismaistes teadusajakirjades avalda- tud artiklid on suurelt osalt ülevaated leitud ja uuritud laevadest ning nende ehitustunnustest. Üldistavaid ja teoreetilisi käsitlusi teadus- tekstina on vähe. Välja peaks tooma ehk Kristin Ilvese 2003. aastal valminud merenduslikku kultuurmaastikku käsitleva magistritöö. Tänapäeval ei räägi me enam niivõrd allvee- kui merearheoloogiast tervikuna, sest meremuuseumi arheoloogid tegelevad ka maalt lei- tud laevade uurimisega. Viimased leiud, Kadriorust 2015. aastal ning Lootsi tänavalt 2022. aastal välja kaevatud keskaegsed laevad on Eesti laevaarheoloogia maailmakaardile toonud ning nende vrakkide uurimine pakub tööd aastateks. Legendid, põnevus ja salapära pole veealusest maailmast kuhugi kadunud, kuid enam ei otsi arheo- loogid sealt uppunud losse ja kullalaevu, vaid proovivad leida teavet kunagi siinkandis merd sõitnud inimeste kohta, tehes seda nii, et vrakid ja leiud ka tulevaste uurijate jaoks alles jääks.
45
TEEJUHT / NR 16
Powered by FlippingBook