täitmise üle lähtub eeldusest, et eraldivõetuna üks halb asjaolu ei tohiks veel õnnetust esile kutsuda. Üsna kindel rusikareegel on ka see, et õnnetuste üldine nimetaja on olnud inimlik eksimus, juhtimis- viga, ülemäärane enesekindlus või hooletus. Kuigi lennuõnnetused ja nende põhjuste väljaselgitamine ning Eesti kohal toimuv otsene lennutegevus laiemalt ei kuulu Härmi töövaldkonda, teab ta öelda, et Eestis viimastel aastatel juhtunud lennuõnnetuste põhjusena ei ole märgitud tehnilisi probleeme, vaid pigem on asi olnud ikkagi piloodis ja tema langetatud otsustes. Kui juba kord lennundusse tööle siirduda, siis enamasti on see amet kogu eluks, sest sel alal edu saavutamiseks ning tõeliselt kaugele jõudmiseks peab inimeses jaguma tahtmist ja visadust. Üleöö ja kiiresti selles valdkonnas karjääri teha pole võimalik. Eve Härm selgi- tab, et kui inimene lennuakadeemia lennujuhi eriala lõpetab, algab tema tööalane teekond lennujuhi õpilasena ning loa annab Trans- pordiamet. Edasi siirdub ta töökohakoolitusele näiteks Lennujuhti- misteeninduse AS-i ning alles selle eduka läbimise järel antakse talle lennujuhi litsents, mida teatud aja möödudes peab Transpordiame- tis uuendama. Digitaalne maailm tungib lennujuhtimisse Paarikümne viimase aasta jooksul on lennunduses toimunud päris mitmeid arenguid, mis puudutavad nii lendamise ohutusnõudeid, uusi tehnoloogiaid lennujuhtimises, mehitamata õhusõidukite võidukäiku kui ka lennuliikluse korraldust üldisemalt. Tehnoloogilise innovatsiooni näitena toob Eve Härm digitorni ehk irdtorni, kus lennuliiklust juhitakse distantsilt. Eestis on selline lennu- juhtimissüsteem sisse seatud Tartu ja Kärdla lennujaamas, kus kohapeal lennujuhte enam pole ning teenust osutatakse Tallinna lennujuhtimiskeskusest. Digitorni lahendus sai alguse juba 2016. aas- tal Cybernetica AS-iga ja jätkus Adacel Technologies Estoniaga ning 2023. aastal pälvis digitaalne lennujuhtimine aasta lennundusteo auhinna. „Teenuse osutamise seisukohast on digitorni kasutusele- võtmine suur samm edasi nii töökorralduslikus kui ka tuleviku mõt- tes,” iseloomustab Härm. „Veel üks suur muudatus seisneb selles, et juba mõned aastad tagasi kaotati meie õhuruumist ära marsruudid. Kui varem oli terve õhuruum n-ö täis joonistatud teid, mida mööda lennukid pidid liikuma, siis nüüd neid enam pole. Kui marsruudivaba õhuruum kehtestati, oli tegemist suure ja põhimõttelise muudatu- sega lennujuhtimises.” Rohkelt tööd annavad juurde ka droonid, mis ametlikus keeles on üks liik mehitamata õhusõidukeid, mida 20 aastat tagasi polnud veel olemaski, kuid nüüd on kõigile kättesaadavad ja mille areng on viimastel aastatel olnud eriti hoogne. Härm selgitab, et me pole veel jõudnud sinnamaale, et droonid võiksid lennata koos mehitatud õhusõidukitega ning seetõttu tuleb need teineteisest eraldada. Klapid pähe ja turvavöö kinni. Ligemale 25 aastat lennunduses töötamise kogemust annab Eve Härmile sel alal suure asjatundlikkuse, mida töökollektiivis kõrgelt hinnatakse. Pildil inspekteerib ta linnulennult Kihnu ja Ruhnu lennuvälja.
Tema osakonna igapäevane töö on kehtestada droonilennutami- seks piirangualasid, kui seda tahetakse teha kõrgemal kui 120 meet- rit ja samuti kehtestatakse keelualasid ja -perioode, kus droone lennutada ei tohi. Näiteks pärast Ukrainas käima läinud laialdast sõjategevust on ka Eesti idapiiri lähistel droonidega lendamisel sisse seatud senisest karmimad piirangud ja Transpordiamet pikendab neid piiranguid regulaarselt. Töö võib meeldida, aga ka puhkama peab Kuigi Härm kiidab oma praegust tööd, kinnitades, et see on huvitav, väljakutseid pakkuv ja kaugel üksluisusest, siis võib eeldada, et selles tuleb ette ka pingelisi aegu, keerulisi olukordi ning katsumusi, mis nõrgema natuuri võivad ka läbipõlemiseni viia. Härm ei arva, et on pidanud töö tõttu millestki oma isiklikus elus suisa loobuma. „See on enesedistsipliini küsimus. Ideaalis käib see nii, et astud tööpäeva lõpus kontoriuksest välja, unustad kõik ja tegeled ainult oma isiklike asjadega. Pean tunnistama, et mul on sellega olnud raskusi,” räägib Härm. „On olnud aegu, kus töisest meeleolust välja astumine on kee- ruline ja tööpäevad on läinud pikemaks kui ette nähtud. Aga ega see ei tähenda, et millestki eraelulisest peab otseselt loobuma. Põhiline, et ei lase ennast tööasjadel päriselt enda alla matta.” Tuttavad ja kolleegid teavad, et Eve Härmi suur kirg on sport, aga ise- äranis köidab teda matkamine: ei möödu ühtegi aastat, kui ta mõnel pikemal teekonnal ei käiks. Ja kui rääkisime tööpingetest, siis Härmi jaoks aitab neid maandada just liikumine, sportimine ja matkamine. Eesmärk pole oma võimete piire kombata ja ennast ekstreemsustes proovile panna, vaid pigem rahulik kulgemine looduses, uute kohta- de avastamine, tavapärasest rutiinist väljaastumine ja puhkamine sõna otseses mõttes. „On välja kujunenud tava, et korra aastas, tavaliselt sügisel, käin kusagil matkamas. Ennekõike meeldib mulle seda teha mägises piir- konnas,” iseloomustab ta oma suurimat harrastust. „Mägedes, kus sageli kogu päeva vältel ei kohta ühtegi inimest, on hoopis teist- sugune keskkond, sinna jõudes jätad täielikult maha kõik töömõtted ja üldse kõik mõtted. Linnamüra puudub ja närv saab puhata.” Ka tänavune tuur on tehtud, seekord viis teekond Madeirale, kus paljud eestimaalased käivad niisama puhkamas, aga Eve Härm koos sõpradega mägedes ronimas. Kuigi Eve ei sea sihiks võimalikult katsumusterohket teekonda, on ette tulnud olukordi, kus võimed tuleb proovile panna. Kõige kõrgem koht, kus ta on käinud, on Kilimanjaro Tansaanias. Kõige keerulise- mana aga tuleb talle meelde umbes 180 kilomeetri pikkune matka- rada GR20 Korsikal, mis on saanud paljudelt matkajatelt ohtralt kiidusõnu. Eve Härm kinnitab, et alati ei pea matkaelamuse saami- seks kaugele minema. Nii on ta enamasti rattaga sõites läbinud ka kõik kolm Eestimaad risti-põiki läbivat suuremat matkateed ja on seda meelt, et rohkelt emotsioone pakuvad ka need. „Riigimetsa Majandamise Keskus ei jõudnud radu nii kiiresti maha märkida, kui meie neid juba läbi sõitsime,” ütleb ta. „Tegelikult meeldibki mulle Eestis metsas ja looduses ringi liikuda. Pingete maandamiseks on see ideaalne võimalus.”
75
TEEJUHT / NR 16
Powered by FlippingBook