Joonis: Autotransport ja Maanteed 1958, nr 1, lk 39
mises. Teedemajandites ratsimise eest vastutanud kaasaegsete meenutustel tähendas see eelkõige rohket kirjatööd ja lahtiste silmadega oma töövaldkonnas ringi käimist. Kui ratsionaliseerimise plaani ei täidetud, siis preemiat ei saanud. Aga samas oli niikuinii vaja oma tööala paremini organiseerida ja teha oma tööd lihtsa- maks. See andiski lisaks rahalisele motivatsioonile ajendi ratsionali- seerimistegevusteks. Mustendavad teed kommunistliku tuleviku suunas 1940. aastate lõpul ja 1950. aastatel algas järjest kasvavates mahtudes põhimaanteedele püsikatte – mustkatte – rajamine. Mustkate ehitati kruusast, killustikust ja Eesti oma sideaineressur- sist – vedelast põlevkivibituumenist. Viimasest keedetud bituumen lisati kruusale ja segati teehöövlitega teel läbi ning rulliti seejärel tihedaks. Katte tiheduse ja kestvuse tõstmiseks järgnes paari näda- la pärast ka pindamine sitkema põlevkivibituumeni ja graniitkillusti- kuga. Höövlitega seguvalli mahapanek oli üheks vastusrikkamaks tööks, millest sõltus edasine teekatte tasasus. Teel segamine oli tol ajal põhiline töövõte mustkatete rajamisel, mis tegi teehöövlist tollastes oludes väga olulise teemasina.
Rebase ja E. Steinbergi konstrueeritud kruusa sorteerimise ja purustamise agregaadi joonis.
ehk mikserid. 1950. aastal konstrueeris Volberg ka mehaanilise kraavisaha VK-1, mis võimaldas maanteekraavide rajamist mehha- niseerida ja kiirendada ning töötas roomiktraktori Stalinets S-80 haakes. Teedevalitsused „näljapajukil“ 1950. aastatel toodeti Nõukogude Liidus kokku alla paarikümne tee- töödeks või -hoolduseks mõeldud erimasina. Suurem osa neist oli mõeldud töötama rasketraktor S-80 haakes (skreeper, buldooser, vints, haagishöövel D-20 ja 18tonnise kandejõuga haagis). 1950. aas- tate lõpp oli teedemajandites mehhaniseerimise murrangu ajaks. Uut nõukogude tehnikat saadi järjest enam, kuid töövahendite puudus oli endiselt väga suur. Oludes, kus töömahud ja plaanid kasvasid, kuid mehhanisme ja masinaid nappis, sai tugineda vaid iseenda nutiku- sele ja leidlikkusele. Arnold Susi ja mikser S-1 Arnold Susi (sünd. 1914) leiutamistöö algas 1940. aastate lõpul Viljandi teedevalitsuses. Siberisse väljarännanud põllumehe peres sündinud Arnold oli õppinud Omskis mehaanikat ja naasis pärast sõ- da esivanemate maale, kus töötas juhtival kohal mitmes teedevalit- suses. 1951. aasta suvel juurutati Viljandi teedevalitsuses A. Susi konstrueeritud mustkattesegaja (mikser), mille nimi oli ilmselt tule- tatud autori perenime esitähest – S-1. Mikser valmis Viljandi töö- kojas ja materjalidena (taas)kasutati vanade ja kõlbmatute masi- nate detaile. Seade koosnes vana Bitvargen-Ilmarine-tüüpi liikur- höövli raamist, mis liikus roomiktraktori haakes ja sai oma jõuüle- kande ka viimase mootorilt. Mikseri põhiline uudsus tulenes selle reduktorkarbist ja võllist, millele oli kinnitatud 32 metallist käppa. Viimased pidid segama kruusa ja bituumeni ühtlaseks segu- massiks. Vaneminsener Volberg luges oma hinnangus seadme üheks olulisemaks puuduseks, et Susi mikser ei kogunud mustsegu valli, mistõttu tuli see töövõte ikkagi sooritada teehöövli hõlma abil. „Balalaika“ Pärast mustkattega tee valmimist toimus selle pindamine sitkema bituumeni ja killustikuga. Algselt laotati killustikku käsitsitööna. Võru teedevalitsuse autojuht Elmar Tammisaar (1913–1992) esitas ratsionaliseerimisettepanekuna 1952. aastal killustiku mehhani- seeritud puistamiseks mustkatte pindamistöödel kallurauto kasti
Insener Arnold Volbergi liikurhöövel V-1 oli esimene Nõukogude Liidus
1946. aastal hakkas masinaehitusinsener Arnold Volberg (1900– 1967) konstrueerima veoauto GAZ-AA agregaatide baasil teehööv- lit, mis sai konstruktori perekonnanime esitähe järgi mudelitähiseks V-1. Esimene höövel sai valmis 1947. aastal. Moskvast Maanteede Peavalitsuses moodustatud komisjon viis kohapeal läbi katsed ja andis masinale rahuldava hinnangu. Hiljem saadi ka luba höövel- masina seeriatootmiseks. V-1 oli esimene Nõukogude Liidus toode- tud iseliikuv teehöövel. V-1 jõuallikaks oli 52-hobujõuline GAZ-M-1 bensiinimootor. Masin kaalus ligi 3,5 tonni ja selle peamise töö- seadme – hõlma – liigutamine toimus hüdraulilisel printsiibil. Vol- berg arendas seda masinat edasi läbi mitme järgneva ratsionali- seerimisettepaneku, mis päädis kõige edukama mudeli – V-10ga 1955. aastal. Volbergi liikurhöövlid olid Nõukogude Eesti teede- majanduse mehhaniseerimise üks eredamaid edulugusid. Volbergi teisi seadmeid ja masinaid Lisaks teehöövlitele valmisid ratsionaliseerimisettepanekutena Arnold Volbergi jooniste järgi 1950. aastate algul Paide töökojas veel mitmed masinad ja seadmed, mida rakendati teetööde mehhani- seerimisel. Volbergi kavandatud gudronaatorid (mudeli tähis AV-1), mille abil kanti mustkatte sideaine ehk bituumen teedele, ehitati sõja ajal USA sõjaaegse abina Nõukogude Liitu saadetud veoautodele Ford-6. Lisaks valmisid Volbergi kavandite alusel mustkatte segajad
Ratsionaliseerimise (ratsimise) teemalised karikatuurid ja följeton Autotranspordi ja maanteede ministeeriumi ametiühingu väljaandest Signaal, 12.03.1969 – „Kaks uut ratsi“.
83
TEEJUHT / NR 9
Powered by FlippingBook