MAA
Mustkatte pindamine „balalaikaga “.
Arnold Susi segaja (S-1) katsetamine 1951. aastal.
Vana liikurhöövli kasutamine haagis- nõlvaplaneerijana, umbes 1953–1955.
Liikurhöövlile V-10 paigaldatud roobiga kruusakoorma mahalaadimine madelautolt Lääne teedevalitsuses 1960. aastatel.
vaatorit konstrueerima. Ekskavaatorinool ja kopavars keevitati kokku vanadest autoraamidest. Ekskavaator valmis 1958. aasta kevadel esialgu hüdraulilise tööseadmega roomiktraktor DT-54 baasil. Ilmar Sireli iseloomustuse kohaselt oli ekskavaatoril ainult see viga, et see ei olnud töökindel. Õlipaak oli konstrueeritud liiga väike ja ilma vahupüüdjata, mille tõttu läks õli kiiresti palavaks ning kuumutas voolikud pehmeks. Pärast tehti ekskavaatori tõstesead- med küll trossidega mehaaniliseks, kuid ka uus süsteem ei saanud töökindel ja aasta hiljem tuli ekskavaator maha kanda, kui ülem oli paar tuhat rubla autoritasuna kätte saanud. Mobiilne kruusapurustaja Eestis leiduv looduslik kruus ei vastanud 1950.–1960. aastate muutuvatele ehitustehnilistele nõuetele. Kruusa purustamise ja sorteerimise inventarist tunti 1950. aastatel suurt puudust. Nõu- kogude Liidus kasutusel olevad seadmed olid Eesti oludesse ras- kesti kohandatavad ja enamasti liiga rasked. Eesti karjääride kruusa- varud polnud väga suured, mistõttu oli vaja agregaate tihti teisal- dada. Maanteede Valitsuse peamehaanik August Rebas (1905– 1969) ja Tallinna teedeehitusvalitsuse peamehaanik Enno Steinberg (sünd. 1931) konstrueerisid 1958. aastal oluliselt kergema kruusa purustamise ja sorteerimise seadme (nn lahtise tsükliga kruusa- purustusagregaat), mis oli kasutatav ekskavaatori haakes. Kruusa sorteerimise ja purustamise seadme sõlmedes kasutati nõukogude masinatööstuse toodangut. Seadme kaal oli 10 tonni ja see oli mon- teeritud õhkkummidega ratastel alusele. Ekskavaator laadis purus- tisse looduslikku kruusa, kust see liikus vibrosõelale. Suured frakt-
luugi külge paigaldatava soonilise pinnaga plekist pindamis- seadme. Ettepaneku autorit premeeriti 960 rublaga. Kalluri kasti ülestõstmisel reguleeriti luugi ja kasti vaheline ava selliseks, et vajalik kogus killustikku langes auto tagurpidi liikumisel teepinnale ühtlase kihina. See lihtne seade võeti kasutusele juba järgmisel aastal ning oli teedemajandites kasutusel mitu aastakümmet, kuni taasiseseisvumise järel läänemaailma masinad ja seadmed taas meie teedele jõudma hakkasid. Teedemeeste slängis tunti seadet „lehviku“ või „balalaika“ nime all. Roop Teedevalitsustes konstrueeriti 1950. aastatel „teedeviletsuse“ tingi- mustes veel palju teisigi vajalikke näiliselt lihtsaid, kuid geniaalseid lisaseadmeid. Tollal oli suur puudus kallurautodest. Nii mõnessegi majandisse jõudsid esimesed kallurid alles 1950. aastate kesk- paigas. Ratsettepanekutena esitati ka mitmeid isekonstrueeritud kallur-mehhanisme veoautodele. Madelautodelt kruusa mahalaadi- miseks valmistati ja paigaldati teedevalitsuste töökodades trakto- ritele ja liikurhöövlitele niinimetatud roobid. Kohati olid need kasu- tusel veel 1970. aastatel. Ekskavaator „Susi“ Saaremaa teedevalitsuse krooniku Ilmar Sireli (1923–2003) and- metel keelas autotranspordi ja maanteede ministeerium 1958. aas- tal käsitsi massilise kruusa laadimise. Sel ajal ei olnud Saaremaa teedevalitsusel veel ühtegi ekskavaatorit. Siis asunudki teedevalit- suse mehaanikahuviline ülem Arnold Susi (sünd. 1914) ise ekska-
84
TEEJUHT / NR 9
Powered by FlippingBook