VESI
MEREKEEL Täismadruseid enam pole ¹
Reet Naber , ajaloolane, mereterminoloogia komisjoni sekretär aastail 1978–1998
Esimese komisjoni eestvedaja, tollane Kuressaare merekooli õpe- taja, üks väljapaistvamaid tegelasi Eesti merenduses Ants Piip märkis 1909. a seltsi koosolekul Kuressaares keelekorralduse sõlmküsimusena seda, et mereasjanduse oskussõnad on „mitmest keelest kokku kraabitud.“ Ta sõnastas edasiseks kolm võimalust: võtta otse üle võõrkeelsed, luua hoopis uued sõnad või „praegusest tegelikust segu-merekeelest mõisted kindlaks määrata.“ Samas pidi ta sedastama, et kuigi keele puhtus nõuaks oma sõnade loomist, ei võtaks praktiline meremees neid sõnu omaks, ja kuna „laevarahvas“ on tihti mitmest rahvusest, peab „komandu juures tingimata wõõrast (inglise) keelest tekkinud wormisid tarwitama, nii et kõik aru saawad.“ Ka tekitaks see raskusi laevadokumentide vormistamisel. Kuressaare Mereasjanduse Seltsi väljaandel avaldati 1908. a esi- mene eestikeelne erialatrükis „Mereasjanduse kirjakogu I“ ja 1909. a „Mere-kalender“, mille oli A. Piip meremeeste kaasabil toimetanud. Meriasjanduslik terminoloogia on alus ja põhi, mille peale ja järele wast eestikeelne meriasjanduslik-teaduslik kirjandus tekkida võib, kirjutas August Gustavson 1920. aastal ajakirjas Laevandus, kutsudes üles merenduse oskussõnu koos võõrkeelsete vastetega koguma ning toimetusele saatma hakata, et kokku panna sõna- raamat merekoolide õpetajaskonnale, kõigile meremeestele ja ka teistele, kes merendusest midagi räägivad või kirjutavad. „Ei ole palju aega tagasi kui weel kuigi suurt wajadust eestikeelsete meriasjandusliste oskussõnade järele ei olnud: merikoolid olid wenekeelsed, päewaraamatute ja teiste ametliste meripaberite pidamine sündis ka Wene keeles, wenekeelsed olid ka kõik tarwi- tatawad õppe- ja käsiraamatud. Kuna ennemalt wahest ainult üksikutel juhtumustel eestikeelsete oskussõnade puudust terawalt tunti, siis tuntakse nüüd igal sammul seda.“ Laevaduse seltsi oskussõnade kogumise, loomise ja süstemati- seerimise komisjoni juhtnöörid tegevuseks olid järgmised: 1. Üldist sõnade eestistamist mitte ette võtta, vaid jääda nende rahvusaheliste sõnade juure, mida niikuinii tarwitakse. Uusi sõnu luua juhul, kui rahvusvahelised sõnad puuduwad või liiga võõra- päraselt kõlavad. 2. Kui ühe asja wõi tegevuse määramiseks on tarvitusel mitme- sugused („Kolga, Hiiu, Saaremaa ranna jne. keelsed“), siis eelistada eesti(kirja)keelsemaid.
Augustikuus käisin ajaloolaste-ajaloo- huvilistega Ojamaal, kuhu pääseb vaid meritsi. Eelmisest käigust oli möödas ligi kolm aastakümmet, silma-kõrva puutunud muutusi oli kaunikesti. Olenevalt Tallinki sõiduplaanidest jätkus Helsingi, Stock- holmi ja Nynäshamni kaudu laevasõitu pikemaks ajaks ja sai kogeda tõelist rahvaste paabelit². Merd, saarestikke ja randa vaadeldes ning maa peal ringi vantsides libises mõte ühtelugu ka meie merendusliku pärandi hoidmise peale. Esmatähtis selle juures on merekeele säilimine ja areng. Ja mitte ainult termi- noloogia, vaid ka tavakeel, kust võib leida ja võiks meelde tuletada paljusid värvikaid sõnu-väljendeid. Kuis see algas ui heita pilk tagasi meie merenduskeele korrastamisele, K torkab silma, et alati on olnud tegemist kollektiivse tööga, kaasatud on nii praktikud-meremehed kui ka keeleinimesed. Nii loodi Merekeele komisjon 1909. aastal Eesti Kirjanduse Seltsi, 1920. aastal Laevasõidu ja Mereasjanduse Seltsi „Laevanduse” (kus juhtrollis oli Johan Pitka, kes arvamusartikleid keeleküsimuses hakkas vanema venna Peäro Augusti (kirjanikunimega Ansomardi) eeskujul avaldama 1908. aastast), 1919. a Merejõudude staabi ja 1973. aastal Eesti Meremuuseumi juurde.
¹ Kasutasin ühe kirjatsura 1930. a lehte pandud mereterminite pilasõnastikku: madrus on laevamees, kes on pidevalt purjus. Sellepärast ongi täismadrus. ² Sergo ja Ko reisi-kaubalaev Ruhno sõitis 1938–1939 suviti liinil Tallinn–Visby–Kopenhagen. Tallinnast Visbysse jõudmine võttis aega ööpäeva. Tallinki sellesuvistel erireisidel kulus aega poole vähem.
12
TEEJUHT / NR 3
Powered by FlippingBook