VESI
Foto: Peedu Sammalsoo
Kalandusest ei mahtunud kirjatükki sõnakestki. Olgu vähemalt fotogi kalarannast Helgumannenis Fårö saarel. See oli meilgi tüüpiline paatide randumiseks kohandatud paik, kus olid lautrid (ka valgmad, sadamareied, juomad), rannaribal asuvad paadivinnad, võrgukuurid ja -vabed. Lautrikohti ehitasid-kasutasid kas ühe talu, küla või ka merest kaugemal elanud paadimehed.
Soolamaitselist (päris)merekeelt võib nautida siis, kui kokku juhtu- vad meresõitjad, olgu nad Virust või Läänest või Hiiust, kes on justkui tormipaos (mis see laeval reisijana aja parajaks tegeminegi teist- moodi on), järgivad igivana kommet rüübata õlut ja teha suitsu. Need pajatused on aga tihtipeale sellised, et pead hoolega järele mõtlema, kas sind mitte haneks ei tõmmata. Ilukirjanduse, pajatuste, reisikirjade keel on emotsionaalsem. Neis on segamini sõnad ja väljendid, napsatud ühest kui teisest murdest ja kõnepruugist, ajalooliste faktide kõrval on lastud mõttel pageda kujutelma. Aga see on hoopis teine jutt. Uisk on parvlaeva eelkäija Pole teisi merekeelendeid kui praam vs parvlaev, mille üle oleks rohkem polemiseeritud ja millest rohkem kirjutatud. Tooks siia juur- de paar laevatüüpi veel. 1821. a selgitati Maarahva Nädalalehes: „Et Saaremaale saada maa poolt, tuleb minna Virtsust mõisast praamidega Muhumaale ja sealt uuesti praamiga Kuressaarde.“ Paar aastat hiljem oli Peipsi-äärses Lohusuus kasvanud Otto Wilhelm Masing mõistnud, et saarlased meritsi hoopis liiklesid. Nendega seilati Sõrvest Riiga, uiskudega uisutasid ka hiidlased ja pärnumaalased. Torgus on näiteks ühele perele antud liignimeks merehõnguliste Tüürmanni ja Timmermanni (laevapuusepp) kõrvale Uisk.
ajakirjanikud, tõlkijad, kes kimpus kas teadusteksti või ka laste- raamatuga, õppe- ja muude raamatute kirjutajad.
Kui kellelgi on huvi, kuis see tegelik töö seal nõukojas käib, võib aimu saada lapates teokirju, mis 2005. aastast alates on kättesaadavad aadressil . https://www.transpordiamet.ee/merekeele-noukoda Sellest, et meie merekeele entusiastid on teinud silmapaistvat tööd, räägib selget keelt juba kasvõi asjaolu, et 2016. aastal tunnistati F. J. Wiedemanni keeleauhinna vääriliseks mereterminoloogia komisjoni asutaja kaugsõidukapten Uno Laur. 1992. aasta laureaat Rein Kull aitas aastaid mereterminoloogia komisjoni liikmena keele- asjad laitmatult paika panna. Lõpuks. Merekeele korrastamine on olnud meeskonnatöö, kaasa- lööjad moodustanud sõpruskonna. Siiski ei saa märkimata jätta, et ilma pühendunud eestvedajateta ei vea välja. Kapten Uno Lauri rolli ei ole võimalik üle tähtsustada. Tunnustamata ei saa jätta ka Eesti Meremuuseumi direktorit Ants Pärnat, kes keerulistel aegadel igati soosis muuseumi juures mitmete huvigruppide tegevust. Veeteede Ameti peadirektori Andrus Maide toetusel saadi valmis meresõna- raamat. Kohusetundlikult ja märkamatult on koordinaatori rolli kohe-kohe veerandsada aastat täitnud nõukoja sekretär Malle Hunt. Õigupoolest vääriks nime marmortahvlil igaüks neist enam kui poolesajast, kes seda keeletööd on teinud ning vast samapalju toetajaid.
16
TEEJUHT / NR 3
Powered by FlippingBook