VESI
MEREMEES MEENUTAB Paar lugu jänestest Enn Oja
Tavamõistes peetakse „jäneseks“ piletita reisijat. Vahel on raske vahetki teha, kas eesmärgiks oli sõita kindlasse kohta või sõidu eest mitte maksta. Enamasti kasutavad jänesed ronge ja busse, harvem laevu ja lennukeid. Viimased kaks on ka paremini valvatud ning jänestumine nõuab tarka valikut ja head ettevalmistust. iikidevahelised jänesed sünnivad peamiselt poliitilis- R tel ja majanduslikel põhjustel. Üht aetakse taga ja äh- vardab surmaoht, teine otsib paremat elu, kolmandat gub seal sagedasti. Õnnestuski auk pähe rääkida ning neist jänestest või pagulastest ilma jamata lahti saada. Kaks nädalat trümmis ajab jäneseks seiklusjanu.
Esimese tõelise jänesega tegin tutvust samuti Valklal. Seitsme ja poole kuuga jõudsime Aafrikas käia kolm korda, 1...2 sadamat majandusabi (suhkur, jahu, vili) lossimiseks ja 2...3 sadamat punase puidu laadimiseks tagasi. Côte d'Ivoire'is olid laadimissadamad Abidjan ja San Pedro. Alati enne lahkumist tegime põhjaliku ülevaatuse, kõik ühel ajal, igaühele oli eraldatud kindel osa laevast. Lisaks aitasid meid laevale palga- tud (see oli kohustuslik) kohalikud vahimehed. Abidjanis kedagi ei leitud, edasi San Pedrosse. Juba lõpu eel oli märgata rahvaste liikumist ja vahimeeste sõimlemist, asi polnud kind- lasti puhas. Kuna laadisime tekile ja esimesele vahetekile, siis seal ka põhjaliku läbiotsimise tegime. Seitse pagulast tiriti puidupakkide vahelt välja ja anti sadamapolitseile üle. Tuhniti veel, ent rohkem ei leitud. Asusime Euroopasse teele, esimene lossimissadam oli Daaru-l-Baida ehk Casablanca, lossisime põhiliselt tekilt ja tagavahetekkidelt. Järgnes Iirimaa pealinn Baile Á tha Cliath ehk Dublin. Oli 1996. aasta 1. septembri, pühapäeva õhtupoolik, avasime luugid, et trümmid saaks kahenädalasest ülesõidust tuulduda ja ehk on ka mõni sisalik veel elus. Neid puges puidupakkidega laevale kümnetes.
Kaks ihaldatumat piirkonda jäneste jaoks on kujunenud kõr- gema elatustaseme ja kergema vastuvõtuga USA ja Euroopa.
Ei pääsenud jänestest ehk stowaway 'dest meiegi laevad, eriti Aafrikat külastades. Kaks juhtumit oli minulgi, kolmas (siin esimene) jäi vaid katseks. Viisakas jänes porgandit ei saa 12. mail 1996 olime kaubalaevaga Valkla Abidjanis laadimas punast puitu, kui kapten Kivisild mu välja kutsus. Näitas kaht tema juurde juhatatud mustanahalist, et ma nad üle kuulaks, kutid leiti trümmi avamisel. Rääkisid prantsust, inglist vähe. Selgus, et 20ndais sellid palusid poliitilist varjupaika, olid kuuendal mail esimeses laadimissadamas Doualas laevale pugenud, üks oli muslim Hassan ja teine presbüterlane Fon- kam (toon vaid suhtlusnimed). Rääkisid viisakalt, kuidas kohalik võim neid taga kiusab, Kamerunis ju palju rahvusi koos ja hõõrumine suguvõsade vahel tavaline. Sellid olid aga väga viisakad ja kapteniga mõtlesime, et veename nad üm- ber. Luiskasin, et pärast Abidjani tuleb veel sadamaid, igal pool otsitakse läbi ning nemad jäävad kindlasti vahele, mis siis? Soovitasin leida teine laev, nt prantslaste Delmas, neid lii-
18
TEEJUHT / NR 3
Powered by FlippingBook