adalmeri on meresõitjatele oluline, sest näiteks väike- M laevaliiklus on seal üsna tihe. Igal aastal sõidab mõni jaht või kaater madalale või kivide otsa kohas, kus kaardi järgi peaks sügavust jätkuma. Rannalähedaste piirkondade täpseid sügavusandmeid vajavad ka teadlased ja kaitsevägi. Ükski kaart ei saa olla täpsem kui selle koostamiseks kasutada olnud andmestik. Nagu juba eespool öeldud, puudub madalmere kohta usaldusväärne sügavusandmestik. Nende alade mõõdista- mine veepealsete alustega – laevade, kaatrite või autonoomsete aparaatidega – on teatud määrani võimalik, kuid võtab tohutult aega ning on rohkete veealuste kivide tõttu ka üsna ohtlik. Teatud määrani tähendab seda, et mingist sügavusest alates ei ole enam võimalik ühegi veepealse alusega mõõdistusi teha. See sõltub aluse süvisest ja asjaolust, et ka parim lehviksonar annab andmeid ainult siis, kui anduri ja põhja vahel on mitmekümne sentimeetri paksune veekiht. RESON-i seadmetel on selleks vajalik veekihi paksus 0,5 meetrit ja Norbiti seadmetel 0,2 meetrit. Mõõdis- tamine on ajamahukas ka seetõttu, et lehviksonarid on madalas vees äärmiselt ebaefektiivsed. Korraga kaetava riba laius on reeglina kuni viis korda suurem kui veesügavus, seega näiteks kahe meetri sügavusel kuni kümme meetrit. See tähendab väga tihedat sõitmist ja suurt ajakulu. Kuna mõõdistuslaevad on väikesed, sõltub töö suurel määral ka ilmastikust. Kõik see pikendab mõõdistus- töödele kuluvat aega. Järgneval graafikul on näidatud kaetava riba laius merepõhjas ja ühe ruutkilomeetri suuruse ala mõõdistamisele kuluv teoreetiline aeg. Kahe meetri sügavusel on kaetav riba veidi vähem kui kümme meetrit lai ning ühe ruutkilomeetri suuruse ala mõõdistamiseks kulub ligi 160 tundi. Seejuures ei ole arvestatud ilmastikuolude tõttu
Kaetava riba laius m ja mõõdistusaeg h Lehviku laius 140 kraadi, ülekate 10 %
100 120 140 160 180
0 20 40 60 80
0
5
10
15
20
25
30
35
Sügavus m
Kaetav riba m
2 1 km aeg h
Allikas: autori andmed ja joonis
lisanduvat ega nn aukude ülemõõdistamisele kuluvat aega. „Augud” on kohad, kus merepõhja reljeef on sedavõrd muutlik, et kindla ribalaiusega planeeritud mõõdistusliinid ei kattu ja andmete vahele jäävad tühjad alad. Need tuleb hiljem eraldi üle mõõdistada, mis nõuab omakorda märkimisväärselt aega. Tunduvalt parem lahendus oleks teha mõõdistusi vee kohal õhust. Parim tehnoloogia oleks batümeetriline LIDAR, millega oleks mõne päeva jooksul võimalik mõõdistada rohkem, kui mõõdistusalusega kogu aasta jooksul. Sügavuste määramiseks on võimalik kasutada ka mõõdistamist satelliitidega (ingl Satellite Derived Bathymetry , SDB) ja hüperspektraalkaamera andmetest tuletatud sügavusi. Kummagi meetodi täpsus ei ole LIDAR-iga võrreldav. Järgnevalt on välja toodud veel mõned LIDAR-i eelised.
Piisava punktitihedusega LIDAR võimaldaks tuvastada ka vee- aluseid kive. Eesti vetes on see äärmiselt oluline, sest veealuseid kive
Allikas: Maa- ja Ruumiamet, Peeter Väling
Punasega on tähistatud kolmest meetrist madalamad alad Eesti meres.
17
TEEJUHT / NR 19
Powered by FlippingBook