HEA TEADA:
Aga kui elada elamurajoonis, kus kõrvalmaja naaber oma pisikesel hoovil kasutab iga päev kopterit tarbesõidukina? Kui kodu on hoopis linnast väljas, rahu ja vaikuse keskel, kuid siis tekib lähedal olevale põllule plats, kus hakkab toimuma pidev vilgas lennutegevus? Või kui ollakse veekogu ääres rannailma nautimas ning järsku ilmub õhusõiduk madallennule? Need ei ole just meeldivad olukorrad. Iga õhusõiduk tekitab müra ja rikke korral on tõenäoline hädamaandumine, milleks ei pruugi olla piisavalt ruumi. Piloodi vastutus Seaduse silmis on mitteärilises lennunduses just piloot see, kes võtab vastutuse ohutuse tagamise eest ja peab oma tege- vuses lähtuma lisaks oma oskustele ka õhusõiduki võimeku- sest. Piloot peab igal lennuetapil eeldama, et juhul, kui ilmneb kriiti- lisel süsteemi osal rike, siis ei suuda õhusõiduk lendu jätkata. Seadus kohustab pilooti ohutuse tagamiseks valima sobiva lennutrajektoori, seda ka õhkutõusul ja maandumisel. Euroo- pa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) 2018/1139 sätestab lennutegevuse olulised nõuded, kus on esile toodud, et lend tuleb sooritada nii, et kõigil lennuetappidel säiliks nõuete- kohane eraldatus teistest õhusõidukitest ja tagataks takistus- te vältimine. Arvestada tuleb muu hulgas stardi- või maan- dumisala suurust, kallet ja seisundit ning plaaneri, jõuseadme või süsteemide seisundit, võttes arvesse võimalikku amorti- seerumist. Helikopterite puhul on mootoririkke korral lauglemise kaugus väga napp ja madalal kõrgusel lennates tekib oht, et ollakse ala kohal, kus puudub ohutu hädamaandumise sooritamiseks piisava suurusega ala – see on aga lubamatu lennureeglitega kehtestatud miinimumlennukõrgustest tulenevalt. Ohutus ennekõike Mida see siis reaalses situatsioonis tähendab? Oma kodu- hoovis kopteriga tõustes ja maandudes peab olema tagatud piisav takistustest vaba ala, samuti peab väljumis- ja lähene- mistrajektoor olema selline, et oleks igal ajahetkel võimalus sooritada ohutu hädamaandumine. Kui lennatakse tiheasustusega ala kohal, kus hoonestuse ja inimtegevuse tõttu puudub ohutu takistuste vaba plats, siis peab õhusõiduki kõrgus olema niisugune, et mootoririkke korral saab lauelda ohutuks hädamaandumiseks sobilikule platsile. Õigusaktides on selliselt kirjas mõiste „maandumi- seks mittesobilik ala” – nii sätestab komisjoni määrus (EL) nr 965/2012, et maandumiseks ei sobi tihedalt asustatud piir- kondade osad, kus ei ole hädamaandumiseks piisavalt ruumi. Transpordiamet soovib siinkohal pilootidele meelde tuletada, et igat situatsiooni ei ole võimalik ja otstarbekas õigusakti- desse täpselt kirja panna – seega ei tasu ka kindlates seadus- punktides näpuga järge ajada, vaid keskenduda olulisele – vastutusele. Vastutus on õhusõiduki kaptenil igal ajahetkel ja ei tohiks panna end situatsiooni, kus ettearvamatu tehnilise rikke korral seataks ohtu ennast või teisi.
Õhusõiduki kapteni kohustused ja volitused Õhusõiduki kapten vastutab lennu algatamise, jätkamise, lõpetamise või ümbersuunamise eest ohutuse huvides. (Komisjoni määrus (EL) nr 965/2012, NCO.GEN.105) Õhusõiduki kapten peab tundma oma kohustuste täitmisega seotud ning läbitavate piirkondade, kasutatavate lennuväljade ja nendega seotud aeronavigatsioonivahendite suhtes kohaldata- vaid seadusi, eeskirju ja protseduure (Komisjoni määrus (EL) nr 965/2012, NCO.GEN.110). Õhusõiduki kapten kasutab üksnes selliseid lennuvälju ja käitamiskohti, mis vastavad asjaomasele õhusõidukitüübile ja lennutegevuse laadile. (Komisjoni määrus (EL) nr 965/ 2012, NCO.OP.100) Õhusõiduki kapten käitab õhusõidukit üksnes juhul, kui selle suutlikkus on piisav kohaldatavate lennureeglite täitmiseks ning lennu, õhuruumi või kasutatavate lennuväljade või käitamis- kohtadega seotud muude piirangute järgimiseks, võttes arvesse kasutatavate plaanide ja kaartide täpsust. (Komisjoni määrus (EL) nr 965/2012, NCO.POL.110) Minimaalsed lennukõrgused Komisjoni rakendusmäärus (EL) nr 923/2012, 26. september 2012, millega kehtestatakse ühised lennureeglid: Õhusõidukeid tuleb linnade, alevite või asulate tihedalt asustatud piirkondade või inimeste vabaõhukogunemiste kohal käitada sellisel kõrgusel, mis võimaldab hädaolukorras maanduda nii, et ei tekiks põhjendamatut ohtu maapinnal asuvatele inimestele ega varale, välja arvatud juhul, kui see on vajalik stardiks või maandumiseks või kui pädev asutus on andnud vastava loa. VFR-lendude minimaalsed lennu-kõrgused on sätestatud punkti SERA.5005 alapunktis f ja IFR-lendude minimaalsed lennu- kõrgused on sätestatud punkti SERA.5015 alapunktis b.
Seadus kohustab pilooti ohutuse tagamiseks valima sobiva lennu- trajektoori, seda ka õhku- tõusul ja maandumisel.
112
TEEJUHT / NR 7
Powered by FlippingBook