ee aeg teise tüürimehena siinkohal kajastatud laevareisil ei S olnud ootamatu laevaomaniku vahetuse tõttu pikk, aga selle ajaga sai päris palju sadamaid külastatud teel Aasiast Euroo- passe. Olin enne reisi äsja ostnud endale ka esimese sülearvuti ja erinevalt varasematest reisidest, mil tuli päevikut käsitsi kirjutada, sain seda seekord teha moodsamalt, klaviatuuril toksides. Eesti ei olnud veel Euroopa Liidus, arveldasime Eesti kroonides, aga samas oli juba seljataga Tallinnas toimunud Eurovisiooni laulu- võistlus. Aeg oli selline, et isegi Google'i G-maili kontot ja Orkutit pol- nud veel olemas, mobiiltelefonid oli nuppudega ja pilte veel ei teinud, fotokad olid just mälukaartidega digitaalseks muutunud ja sotsiaal- meedia kanaliks oli vaid Rate.ee (ka Facebooki polnud veel olemas). Veel ei oldud kehtestatud üleilmset ja globaalses ISPS koodeksit laevanduses oli ka automaatne laevade tuvastussüsteem (AIS) alles suhteliselt uus võimalus/kohustus lihtsustamaks navigeerimist (2002. aastal rakendati nõuetele Eestis esimesena maailmas ITU vastavat automaatset laevade tuvastussüsteemi, esialgu Muuga ja Tallinna lahel). Kahekümne aastaga on palju muutunud. Sissekannetest leian (end kõrvalt vaadates) noore tüürimehe õhinat nii ülesõitudest, sadamatest, uutest navigatsiooniseadmetest kui ka oma uue sülearvuti tundmaõppimisest. Samas on sissekannetes kirjeldusi uute tööülesannetega kiire kohanemise raskustest. Allpool mõned väljavõtted laevatööst, mil uue ametipositsiooniga harjuda tuli. Laupäev, Tallinn – Hongkong, 1. päev Eestist äralennu päev. Õemees sõidutas mind lennujaama ja tormas kuhugi kaupluse avamisele. Tallinna lennujaamas kiired vormistu- sed tehtud, minek lennukile, läbi Helsingi ja Frankfurdi Hongkongi poole. Viimane lend oli peaaegu kümme tundi pikk. Reisisin laevale koos madruse Andrei ja koka Olegiga. Viimasega saime kokku alles Frankfurdis, ta lendas sinna Tallinnast otse. Tal olid viisa vormistamisega mingid tõrked. Võtsin võimalikult vähe asju kaasa, et mitte ülearu tassida. Mõni asi ununes maha, aga muidu vist õnnestus pakkimine efektiivsemalt. Olen tihti kirunud, et olen liiga palju asju kaasa tassinud, pärast ikka mitut eset pole vaja läinud. Loodan, et seekord on optimaalne valik, sülearvuti ehk tekitab vaid lisaraskust. Nüüd on ka vähemalt rataste- ga kohver, lennujaamade väravate vahel oli kergem liikuda. Lennujaamades läks suhteliselt rahulikult, lendude vahed olid õnneks piisavad, ei pidanud jooksma. Madrus ja kokk küsisid suur- tes lennujaamades aina minult, kuhu minna ja kust infot saada. Selgitasin korra, et ma tean sama palju kui nemad, küll koos õige len- nuki leiame, aga sain pooleldi lõõpiva vastuse, et ma ju teine tüüri- mees, pean kõike teadma ning nendel pole mõelda vaja. Sellised pisi- asjad. Pühapäev–esmaspäev, Hongkong, 2. ja 3. päev Kohaliku aja järgi kell 21.15 maandusime Hongkongis. Hiinas läks immigratsiooniametnikega aega, kartsime juba, et meie kohvrid on kuhugi kõrvale toimetatud, aga leidsime need siiski transpordilindi kõrvalt. Vastu tulnud agent oli üks kena noor neiu, kes hirmsasti tah- tis minuga vestelda, aga ma ei võtnud eriti vedu. Reisiväsimus
2002. aasta suvel õnnestus mul tööle saada ühele Hollandi laevale, see oli mu esimene leping teise tüürimehena. Eelmiselt laevalt olin saanud soovituse ametikõrgenduseks, mäletan, et enda jaoks tundus see pisut varavõitu, aga otsustasin tööpakkumise vastu võtta. Pealegi võimalus Läänemerest kaugemal kogemusi omandada tundus ahvatlev.
Lõpuks India ookean, Aafrika ja Suessi kanal seljataga. Vahemeres, teel Marseille sadamasse, taamal Sitsiilia saar ja tasa tossav Etna vulkaan.
Aeg oli selline, et isegi G-maili kontot, Orkutit ja Facebooki polnud veel olemas ning sotsiaal- meedia kanalina figureeris meil vaid Rate.ee.
31
TEEJUHT / NR 7
Powered by FlippingBook