VESI
Ühe madrusega tuli jutuks, et mul pole mereilma suhtes mingeid eelistusi, ma ei mäleta, et oleksin ilma üle kurtnud. Olgu või mitu päeva torm, ma ei hakka erinevalt teistest kiruma. Mäletan, et isegi siis, kui 1998. aastal Barentsi merel kalalaeval kaks päeva merehaige olin, ei kirunud ma merd. Vaikselt kannatasin ära, mõtlesin vaid sellele, et ükskord on see möödas, keskendusin tulevikule. Mõni kirub ja hädaldab juba esimesel tormipäeval, kas on liiga palav või liiga külm... Ma pole selle pealegi tulnud, et võiks kurta. Kuid võin veel oma sõnu sööma hakata. Tuleb lihtsalt kohaneda ja ettevaatlikum olla...
Vähemalt kapten paistab selline olevat, et teeb palju ise, ei delegeeri kõiki oma kohustusi allapoole ja arvutiga oskab ka enamikke asju ise teha. Kapten Igor tundub olevat lõbus. Meeskond esmapilgul nor- maalne. Kaks malaariatabletti tuli sisse võtta, korra nädalas tuleb neelata, iga mees ise peab arvestust, vanemtüürimees tuletab igaks juhuks ka meelde. Esmaspäev, Singapur, 10. päev Hommikul kümne paiku jõudsime Singapuri reidile. Käisin vööris vaatamas, kuidas pootsman ankrut vabastab ja raadio teel sillast antud käsklusi täidab. Ta imestas, et miks ma oma koivahi ajal väljas olen. Olin vööris kuni ankruoperatsiooni lõpuni, siis kutsus vanem- tüürimees mu silda vahti, ta ise läks parda äärde jõudnud varustus- laevadelt kaupa vastu võtma. Lahkusime sadamareidilt juba poole kolme ajal. Singapuri väinas oli ülipalju laevu ankrus, aga muidu möödus kõik rahulikult. Õhtul oli rohkem madruseid üle laeva vaatlusvahis – võimalike piraatide tuvastamiseks! Laevas on üldine kõhedus piraatide pärast. Rohkem liialdatakse, kui tegelikult hirmu tuntakse. Teisipäev, Malaka väin, 11. päev Õhtul keerasime kellaosuteid ja muid numbreid tagasi. Vahe Eestiga on nüüd neli tundi. Seilame Djibouti poole, Adeni lahte Ida-Aafrikas. Seal saame kauba laeva paigutamisega ilmselt vatti näha. Järgmine sadam tuleb reisiplaani järgi Egiptuses – Suess, osa kaupa läheb seal maha. Siis suundume kanalisse ja edasi mööda Vahemerd Marseillesse, Prantsusmaal ma pole kunagi käinud. Dunkirk on vii- mane seni teada olev sihtsadam, aga sinna jõuame vast juuli algul.
Aukartus vist mere ees.
Öise vahi ajal üks juhtimisvõimetu laev jäi meie kursil ette, õnneks lähenemisel jäi see triivi ja üllatavaid manöövreid rohkem ei teinud. Ju seal parandati masinat või rooliseadet. Merel peab ju mitme lähedal asuva laeva eest ette mõtlema, mitmes variandis. Kõik või- malikud situatsioonid tuleb enne ette näha. Maa peal liikluses kulub ka see analüüsimine ja „teiste eest mõtlemine“ ära, aga seal on vähem aega. Merel, kui oled ettenägelik, ei toimu kõik nii ootamatult ja seega mitte väga kiiresti. Ootamatult seisma jäänud laeva kummalisi manöövreid jälgisin enne juba pikemalt, olin juba välja mõelnud variandi, et mida teha, kui teise laeva pärast peab kurssi muutma. Kõigutamine merehaigust peale pole ajanud ja söögiisu on ka alles. Veidi võtab pea ringi käima ja uimane on olla. Kokk teeb nii hästi süüa, et ei saa keelduda, isu on kogu aeg hea.
Kuulan siin vabadel hetkedel DJ Bobo muusikat. Nostalgia juba...
Laupäev, 15. päev Pool kuud juba möödas! Kodust lahkumisest.
Ilmad on seni väga head olnud. Kolmekümne kraadi ümber sooja, üsna palav! Meri enamasti laeva ei kõiguta.
Me ikka India ookeanis, Sri Lanka all alles (õhtul). Laeval keskmine kiirus kaheksa sõlme... Vastutuul ja vastuhoovus ja masinas ka miski probleem jahutusega. Meeskond näib tüdinud, aga mina veel mitte. Täna kaldusime kursist kõrvale, et vältida otse vastulöövat lainet. Laeva ja kauba hoidmise nimel kaldusime umbes 50 miili kursist kõrvale. Päeval käis vanemtüürimees koos madrustega kaubakinni- tusi kontrollimas, selleks ajaks võtsime käigu ja laeva kiiruse päris maha.
Alustasin vahivälisel ajal uute tööülesannetega ja jõudsin natuke ka kaardikorrektuuri teha. Navigatsioonikaartide korrektuuri korraldu- ses paistab olevat mõningane korralagedus, see kõik vaja järje peale saada. Tööd on küll palju, aga võtan rahulikult, teen, kuidas jõuan. Vormistasin esimese AMVERi laevaasukoha raporteerimisteate kaldale. navigatsioonihoiatuste info võtsin ette ja kandsin Navtexi teekonnaga seotud kaartidele ja vastavasse kausta.
Saatsin e-kirja õele ja sõbrale teisel laeval. Ega neile midagi kurta ei olnudki.
Ja malaariatabletid ahmisin sisse. Vist nädal tagasi oli veits vara, sest ega me ei jõua enne 24. juunit.
Kolmapäev, India ookean, 12. päev Sai tund aega varem ärgatud. Unustasin oma isiklikku kella keerata ja äratuse aeg tuli vale. Kui kajuti uksest väljusin, siis alles meenus. Eks siis sai hooldusprogrammist tööjärjed üle vaadatud ja lühisisse- kanded ära tehtud. Päevase vahi ajal suurt midagi valmis ei jõudnud. Igapäevased asjad. Indoneesia Sumatera saare lähedal tegime pöörde India ookeani. Hoovuste ja tuulte kokkujooks ajas laeva päris kõvasti kõikuma. Üle terve ookeani on nüüd tuuline ja tormine... Talve moodi, kuigi kapteni sõnul on sel perioodil rahulikumad mereolud.
Neljapäev, 20. päev Ei see ookean jää vaiksemaks midagi. Viimase kahe nädala kõige hullem ilm oli täna. Lisaks pikiõõtsumisele ja rammimisele on tekki- nud külgõõtsumine, mis on väsitav. Õnneks magamist ei sega. Seni olen igasugu segavatest asjaoludest hoolimata hästi uinunud. Olgu siis torm või madruste hommikune mürarikas roostetoksimine. Asi on vist selles, et kuna ma üsna vähe magan, nii kuus tundi ööpäevas, tagab see, et kui pikali visata, siis silm kohe loojas. Kajuti tempera- tuur on ka üsna tähtis. Hoian stabiilselt 22°C.
Mõtlesin välja, kus tegin teekonna planeerimisel vea, mille alles paar päeva tagasi ise avastasin. Kaheksa kraadi ja kuue minuti asemel
34
TEEJUHT / NR 7
Powered by FlippingBook