olin pöördepunkti pannud hoopis kaheksa kraadi ja 12 minutit. Midagi katastroofilist poleks juhtunud, aga edaspidi tuleb selliseid apsakaid vältida. Püüdsin sillas veidi ka muud tööd teha, aga nii palju ei saanud, kui oleks tahtnud. Kapten ohkas, kui silda läksin. Jälle tuleb kompa- niisse teatada, et ei jõua õigeks ajaks sadamasse. Uus tähtaeg. Järjekordne. Naljatamisi küsisin temalt, et kuhu ma neid teekonna- plaaniga viinud olen. Kui kapten logiraamatut täitis, siis ta lisas, et ilmaolude kohta tuleb ikka detailselt kirja panna: Rolling and pitching heavily (laev rullub ja rammib tormi ajal tugevalt). Noogutasin nõus- olevalt ja siis ta märkas logiraamatus mu hommikust sissekannet ning hõiskas – vsjo pravilna! Horosho, maladets. Kui hea on vahel käske ennetada! Hommikul ärkasin vara, aga arvuti taga töötamise asemel lugesin hoopis raamatut raudsest kuningast. Nüüd on kuidagi unine ole- mine... Õhtul tegin endale arvutis külma. Vajutasin vale nuppu (Fn ja F1) ja süsteem läks kuidagi lukku. Külm higi oli otsaees, kui mõtlesin, et nii – enam käima ei saa. Pole ju käsiraamatut ka kaasas (arvutis sees küll), et vaadata, mida sel juhul teha. Õnneks klaviatuuril välja- lülitamise nupp hakkas funktsima ja parooliga sain jälle sisse. Oma lolluse tõttu kaotasin osa täna kirjutatud tekstist. Kuhugi see salves- tus, aga üles ei leia. Ah tühja kah! Kolmapäev, Djibouti, 26. päev Umbes kell kuus jõudsime Djibouti reidile. Kuna vaba kaikohta ei olnud, siis seisime reidil. Kell kaheksa ajasin end üles ja tegin ring- käigu laeval, et kontrollida ohutus- ja päästevarustust, rahutu India ookeani tõttu ei saanud tekil palju olla. Mu jaoks paistis masendav pilt – laeva tuletõrje- ja päästevarustus on väga vana ja kehvalt hool- datud, hoiuruumid vajasid põhjalikku koristust, viimaste kontrollide kohta on dokumentatsioon kaootiline jms. Tundub, et laevakompa- nii on kokkuhoiulainel. Püüdsin kogu pilti kokku saada, alustasin sertifikaatide tähtaegade ja nimekirjade ülevaatamisest.
Vaikselt kannatasin ära, mõtlesin vaid sellele, et ükskord on see möödas, keskendusin tulevikule. Ma pole selle pealegi tulnud, et võiks kurta. Kuid võin veel oma sõnu sööma hakata. Aukartus vist mere ees.
aga ma talle vastu vaidlema ei hakanud, kohalikud ei pea nägema, et laeval võib olla eriarvamusi, pealegi enamik ei saanud aru, millest me omavahel rääkisime.
Stividorid kõik lahkusid. Lossimine jätkus alles hommikul. Uue kaldameeskonnaga.
Pühapäev, 30. päev Uue kaldabrigaadiga oli töö ka täna pingevabam.
Täna tõstsime kaldalt mõned traktorid vahetekile tagasi (Marseille kaup), panime trümmiluugid kinni ja siis välistekile veel neli masinat lisaks. Rasket lasti tõsteti esimese päevaga võrreldes ettevaatli- kumalt, jälgisin ka hoolega, et traktoreid tõstetaks ainult laeva kõr- valt kailt, mitte kaugemalt. Avastasin laeva väljumise eel tekil ettevalmistustiiru ajal kaks koha- likku, kes tahtsid „jänesteks“ saada. Ajasin ühe neist laevatrepi kaudu kaldale tagasi ja kohalik vahimees andis ta sõdurile üle. Teist ajasin vöörini taga. Pakil sain ta peaaegu kätte, aga too hüppas üle parda vette. Ulpis siis kaini, kust kaldavõimud ta välja noppisid. Pootsman leidis pärast veel ühe laevajänese, teadsin juba kindla- malt, kuidas toimida. Kõik loata laevaronijad viidi sõdurite saatel minema. Selles sadamas põgenemiskatse tegijaid vähemalt meie nähes ei pekstud. Djibouti vähe tsiviliseeritum kant vist.
Tekil tuletõrjevoolikuid kontrollides nägin laeva kõrval vees suurt kala. Rai või kuradikala? Pildistasime hoolega.
Siiski juba mu päevase vahi ajal saime kai äärde. Ametivõimud ei tulnudki kohe karjakaupa ja saabusid alles paari tunni pärast. Siin ilmselt teistsuguse töökultuuriga Aafrika, erinev sellest, mida olin varem kogenud. Saabudes aga nõudsid kõigepealt plokki sigarette.
Kukkusin peale sadamavahti magama ja tekilt hakati alles keskööl masinaid kaldale tõstma.
Neljapäev, 27. päev Niisiis kauba liigutamine algas alles minu öise vahi ajal. Nii raske lasti ja suurte kraanadega polnud ma varem tööd teinud. Kolm traktorit saime siiski korralikult maha, neljandaga oli jama – kraanajuht liigutas kraanat liiga uljalt ja 46tonnine traktor „lendas“ üsna suure kaarega laevast eemale. Laev vajus nii ohtlikult kreeni, et palju puudu ei jäänud, et navigatsioonisillas kõik asjad koos mööb- liga oleks ühte serva lennanud... Stividoride boss sai laeva kutsutud ja kapten peatas lossimise, nõudis kraanamehe vahetust. Kapten kärkis teiste juuresolekul ka minuga, et ma olin kail sel ajal vales kohas seisnud, tõstetavale traktorile liiga lähedal. See oli küll vale,
Lahkusime Djiboutist kell 14.00. Suund Egiptuse poole ja Suessi kanalisse.
Tundub, et laeva, selle laevapere ja sadamatööga olen kiirelt koha- nenud. Esimene kuu teise tüürimehena on nüüd seljataga. Kapten sai täna teada, et töötan alles esimesi nädalaid teise tüürimehena (eelmistel laevadel täitsin kolmanda tüürimehe kohustusi). Kulme kergitades poetas, et ei tundu küll sedasi.
Huvitav, kas siis mu kohanemisraskused ei paista välja?
35
TEEJUHT / NR 7
Powered by FlippingBook