tud lähenemine üle kogu maakera ja samamoodi on ka integrat- sioon lennuliiklusega. 2015. aastal panid riigid globaalse raamistiku loomise ülesande ka ICAO-le (Rahvusvaheline Tsiviillennunduse Organisatsioon). Euroopas delegeeriti vastavate rakendus- määruste loomine Euroopa Lennuohutuse Agentuurile (EASA). Kunagi varem pole nii laiahaardelist ülesannet selliste tähtaegade, sellisemõju ulatuse ja ambitsiooniga ette võetud. Kuna ootused ja soovid keskkonnale ja regulatsioonile on olemas juba praegu, siis ajutiste lahendustena kerkivad tehnoloogilised saarekesed, kus need lahendused saavad toimetada n-ö ohutus mullis ning agaralt kombatakse ja otsitakse kamuid võimalusi. Sadades erinevates projektides ehitatakse ja testitakse drooni- taksosid, elektrilennukeid ning loodetavasti saab lähema viie aasta jooksul mõni neist ka kasutusloa, kuid selleks ajaks peaksime me lahendama ära hulga teisi huvitavaid ülesandeid. Nimelt: kes seda lennumasinat juhib? Kui seda teeb piloot, siis me räägime hoopis teistsugusest teenusest. Kus sellised seadmed lendavad? Kas me kujutame ette ja oleme valmis aktsepteerima, et madalal meie peade kohal lendavad paarisajakilosed lennumasinad, mis maanduvad majade vahele ja hooviparklatesse? Tegelikult ka tavaline pakivedu tähendab seda, et meie peade kohal sumisevad paarikümnekilosed lennumasinad, mille müra meid häirib ja mille taevas nägemine tekitab loomuliku küsimuse, et ega see ometi alla ei kuku? Lühidalt öeldes, enne kui me lubame neid seadmeid oma pea kohale, tahame olla kindlad, et kogu see lennumasinate park, sarnaselt autodele, külastab tehnohooldust, läbib tehnilisi üle- vaatusi ja lennueelseid kontrolle. Kui ma ennist mainisin lennu- masina maandumist parklasse, siis tõenäoliselt ehitatakse neile teistsugused parklad ja maandumisväljakud ning sama puudutab ka neid nn pakiveodroone. Droonid võivad meie maja ette murule maanduda ja alguses võib-olla see nii lähebki, kuid kes tunneb ennast hästi, kui lapsed või koer õues mängivad ja siis järsku suur kaubadroon sinnasamasse laskub. Ilmselt on tulevik siiski pisut teistsugune. Aga asja võlu on selles, et kõike seda juba testitakse ja lahendusi otsitakse. Lennundusel ja lendamisel onmingi maagiline võlu ja see on kandunud üle ka droonimaailma. On see siis hea või halb, näitab aeg. Huvi ja ootus on aga suur ning selge on ka see, et niipea kui mõni nendest lahendustest ka reaalselt toimib, siis levib see välgukiirusel üle maailma. Tore on aga see, et võimalus midagi teha ja luua on ka uutel ja väikestel tegijatel. Praegu ei oska ju keegi öelda, milline lahendus maailma vallutab, kuid proovijaid ja huvilisi tuleb iga päevaga juurde. - Eesti, nagu ka enamik teisi riike on üsna selle tee alguses. Euroopa määrustes kokku lepitud võimalused rakendatakse nii kiiresti kui võimalik ja Riigikogus lugemisel olev lennundusseaduse muudatus on suures osas seotudmehitamata õhusõidukite e droonidega ning on seega üks suur samm edasi. Päev-päevalt suureneb nii huviliste, ettevõtete kui ka organisatsioonide surve, mille üheks näiteks on värske lennundusklastri ettepanek mitme testala loomiseks. Transpordiametil on selles nii praegu kui ka tulevikus suur roll kanda ja seetõttu soovitame huvilistel vaadata meie koduleheküljele https://transpordiamet.ee. See on koht, kus mehitamata õhusõidu- kite viimaseid arenguid pidevalt kajastatakse.
Tanel Rautits , Transpordiamet
Tehnoloogia areng on olnud viimasel sajal aastal järjest kiirenev ja iga päev toob meile uusi ja huvitavaid lahendu- si. Mobiiltelefonid on järjest võimsa- mad ja kui kunagi öeldi, et Kuule maandunud raketis oli vähem arvutusjõudu kui mobiiltelefonis, siis nüüd on see suhe juba tuhandeid kordi suurem. Kohe-kohe ootame me tänavaile isesõitvaid autosid, toimivat virtuaalreaalsust ja metaverse ehk metamaailma. Lennunduses on lennukid võimelised kaugjuhitavatena lendama juba ammu ja droonid ehk täpsemalt sõjaväedroonid on kasutu- sel juba aastaid. roonide arenguga näib kõik olevat võimalik. Järjest D rohkem inimesi ja ettevõtteid liituvad selle võidu- jooksuga paljulubava, kuid määratlemata eesmärgi nimel. Mehitamata lennunduse tehnoloogia on olemas, kuid pole reegleid, põhimõtteid ja infrastruktuuri. Kuna viimased kümme aastat on prognoositud droonide tormilist tulekut, siis on ka pikkamööda jää hakanud murduma ja areng kiireneb nii seadusloomes, droonide enda arendamisel kui ka võimalike koosluste otsimisel, kus selliseid süsteeme saaks kasutada. Nagu juba mainitud, on sektorit seni vedanud sõjaväelased, kellel raha on rohkem – ja nagu ikka, hakkavad nende jaoks välja töötatud lahendused ka tavakasutajateni jõudma. Kindlasti on senistel arengutel olnud oluline roll lastele mõeldud droonidel , seejärel on aeg jõudnud filmi- ja reklaamitööstuseni, samuti ka visuaalset või muud tüüpi jälgimist vajavate ülesannete jaoks. Järgmine etapp näib olevat kauba ja inimeste vedu. See saab kindlasti tehtud, lihtsalt küsimus on, kui kiiresti ja kas seda suudetakse teha majanduslikult efektiivselt. Suureks välja- kutseks on see, et kui kõiki neid eelmisi tegevusi sai vaadata n-ö iseseisvate ülesannetena, ehk selle tegevuse sai suruda mingile alale, mida oli võimalik käsitleda kui eritsooni, siis selle uue ja kõigi järgmiste etappide suurim väljakutse on globaalsus. Lahendusi pakiveoks, droonitaksonduseks ja elektrilennundu- seks tekib pidevalt juurde, kuid tegelikult me ei ole selleks veel valmis. Mõtte mehitamata õhusõidukite liikluse haldamisest (ingl UAS trafficmanagement ) võttis tõsisemalt ette NASA, kes aastal 2013 sellealaseid uuringuid alustas. Euroopas vastas sellele SESAR U-space kontseptsiooniga. Vajalik on ühtlusta-
115
TEEJUHT / NR 1
Powered by FlippingBook