mitmelt, kas olemasolevate transportlaevadega on võimalik kogu püütud kala püügirajoonidest ära vedada? Lubati täpsustada. Aga vastust ei tulnud. See kinnitas oletust.
Peedu Kass , kaugsõidukapten (augustist 1984 kuni juunini 1987 külmveo- laeva Botnicheskiy Zaliv kapten-direktor)
Niisiis oligi pidevalt tuli takus. Nii merel kui ka maal. Et päästa, mis päästa annab. Alatasa.
Külmveolaevad vedasid ookeanide kala- püügirajoonidesse kütust, määrdeõli, kalataarat, vett, toitu, püügivarustust. Sealt toodi sadamatesse külmutatud kala, kalajahu, konserve, kalarasva, amortiseerunud püügivarustust. Külmveolaevu oli Eesti Kalatööstusel seitse: Bora, Briis, Inei, Hans Pöögel- mann, Botnia Laht, Narva Laht ja August Jakobson. Neist kolm esimest, endised banaaniveolaevad, seisid enamuse aastast Aafrika sadamates stauriidi lossides ja valuutat teenides. Kala külmutavaid püügilaevu, tootmis- külmlaevu ja ujuvbaase (ehk ujuvkala- tehaseid) erinevates püügirajoonides oli aga poolesaja ringis.
Mõni päev enne 1984. a jõule väljusime Paljassaare sadamast, lasti- ruumid pilgeni täismitut sorti kalataarat, püügivarustust, toitu. Minu 100-ruutmeetrise elamiskompleksi (kajuti) põrand oli täis jõulu- pakke. Enne püügirajooni jõudmist oli vaja võtta veel Ventspilsist 6600 tonni laevakütust püügilaevade tarvis, Kaliningradist konservi- karpe mustamerelaste tuunipüügilaevale ja Kanaaridelt kiiresti- riknevaid produkte püügilaevadele merel ning koloniaalkaupu ja provianti nõukogude asutustele Angoolas. Suur mure oli seoses jõulupakkidega Kaliningradi tolli pärast. Ühel laevu kureerival Pagari tänava mehel töötas poeg Luanda reidil asuval Balti laevaremonditehase ujuvdokil. Mees lubas Kaliningradi kolleegidega rääkida. Troopikas kattus laeva veealune osa mikroorganismidega nagu vaala kere. Selle tõttu vähenes püügilaevade kiirus ja püügivõime ning kasvas kütusekulu. Selle vältimiseks dokitigi püügilaevu vähemalt kord aastas. Dokis puhastati laevakere ja värviti erilise värviga, mis kuigivõrd takistas kooriku pealekasvu. Ventspilsi reidil tõi tanker meie kütusekoguse sadamast välja. Suutsime kütust võtta maksimaalselt 750 tonni tunnis. Ventspilsi pumbad andsid välja 5000 tonni tunnis, seega sadamassemeil asja polnud. Kaliningradis kulus ainult mõni tund. Laeva sisse-välja klaarimine võttis rohkem aega kui lastitööd. Mustamerelaste tuunikala konservitaara jaoks olime ruumi jätnud neljanda lastiruumi vahe- tekki ja luugikoomingusse. Toll tegi näo, et jõulupakimäge ei märga- nud.
Mõni päev enne uut aastat sildusime Tenerifel Santa Cruzi sada- mas.
Lisaks kiirestiriknevatele toiduainetele ja koloniaalkaupadele (kutsusime koloniaalkaupadeks nätsu, kohvi, jopesid, kelli, kalkulaatoreid, makke, plaate ja muud pudi-padi. See oli tolleaegne merefolkloor. Kõik olid toona elulised kaubad) oli vaja ruumi leida ka kolmele sõiduautole VAZ-2103 (vene Жигули ВАЗ-2103 ). Paari päevaga saime kõik peale ja panime kursi lõunasse. Uue aasta võtsime vastumerel. Järgmine peatus pidi olema Senegali pealinna Dakari traaversis. Dakarist pidi väljuma meiega kohtumiseks ja tuunikonservide taara ümberlaadimiseks mustamerelaste tuuni- püügi baaslaev Jarkiy Lutš. Tuunipüügibaasid Jarkiy Lutš ja Sol- netšnõi Lutš kandsid pardal nelja väiksemat püügilaeva, mis püügikohas vette lasti ja baaslaevu kalaga varustasid. Kalatöötlus ja püügilaevnike puhkus toimus baaslaeva pardal. Kohtumise kooskõlastamine radiogrammide abil oli kestnud päevi. Kohtumine võis toimuda väljaspool Senegali 200 miilist majandus- tsooni või sadamas. Majandustsoonis lastitöid teha ei tohtinud. Sadamas tulnuks maksta meie laeva disbursment (sadamakulud). Avamerel oli ainus kulu Jarkiy Lutši kütus. Laev oli Dakaris koos remondimeeskonnaga reisidevaheliseks 20päevaliseks
Südatalvest suverüppe üügilaevad läksid aasta-aastalt suuremaks, püügirajoo- P nid kaugenesid kaldast (Patagoonia, Namiibia, Vaikne ookean) ja transportlaevade ooteajad püügirajoonides pikenesid. Kannatajateks olid püügilaevade laevapered. Neile maksti ainult püütud kala eest ja kehtis dogma, et kõik ooteajad olid kala hinna sisse arvestatud. Oli aegu, kui tuli veolaevade kõrval ka tankereid oodata. See tegi ülaltpoolt juhtimise lihtsaks, aga oli tõhususest üsna kaugel. Viis aastat hiljem olin enne Mosambiiki tööle minekut Moskvas NSVLi kalandusminis- teeriumi juures korraldatud kahekuulistel kursustel. Ministeeriu- mi osakonnajuhatajad püüdsid kuulajatele anda pildi, mis maailma kalamadalatel ja turgudel toimub. Küsisin päris
19
TEEJUHT / NR 1
Powered by FlippingBook