pesemiseks. Kõik ülejäänud toimetused tehti mereveega. Mehed olid merel poole aasta kaupa, koduste jaoks teadmata, kus. Meie raadiojaama kaudu saadeti omastele radiogrammid. Kaks ööpäeva kulus kaupade lossimiseks. Kaldasaajaid oli kuus. Vähemalt kümmekond remondilaeva said ka oma varustuse kätte. Nende hulgas ka tuunipüügilaev Tridacna. Jõulupakkide mägi viidi ära esimesel päeval paatidega. Põhiliselt läks see BMRT „Oskar Lutsu“ nimelisse hotelli, kus ööbisid Balti Laevaremonditehase töömehed. Mõne laeva sildumise ajal oli päris tugevat plekikolinat kuulda. Riivati meie ahtri taga seisvaid torpeedokaatreid. Märkasime, et selleks ajaks, kui laevad meie pardasse sildusid ja sealt lahkusid, läksid torpeedokaatrite vahimehed igaks juhuks kai peale. Panid seal oma kalašnikovid püramiidi ja istusid kuhu said. Kuni rahuli- kumaks läks. Kolmanda päeva hommikupoolikul tuli tuukrilaeva kapten, et meie laeva veelune osa üle vaadata. See oli tuukrilaevameeste leib ja leivakate. Pakkusin töö tegemiseks välja aja pärast lahkumist kai äärest ja reidil ankrule jäämist. Laev tuli enne väljumist mere- klaariks teha: vendrid pardale võtta, poomid sõiduasendisse panna. Kai ääres oli vasak parras vastu kaid ja sealt poleks midagi nähagi olnud. Ise mõtlesin sellel ajal tunnikese tukastada, et väljasõiduks värskem olla. Tegin seda tihti ka siis, kui sildumiseni oli aega roh- kemkui tund.
Kalajahukottide paigaldus tekilastiks kolmanda ja neljanda lastiruumi luukide peale. Siia mahtus ca 750 tonni kalajahu. Püügilaevades oli tihti jahuuputus. Veolaevadele maksti jahutonni laadimise ja vedamise eest kolm korda rohkem kui kalatonni eest.
Tihti sai vanemtüürimehe vahi alguseni, neljani hommikul, sillal oldud. Põhiliselt kahel põhjusel: kas oli kala liiga vähe või liiga palju. Esimesel juhul püüdsid ikka, kuidagi veel, midagi juurde saada. Teisel juhul ei lasknud suure loomuse eufooria su silmal kinni vajuda.
Kai äärest pääsesime puhtalt minema, st kedagi ei puudutanud. Jäime ankrule ja läksin lõunauinakut tegema.
Pärastlõunane uinak oli aastate jooksul sisse juurdunud, sest püügilaevades käis kalapüük põhiliselt öösiti. Tihti sai vanem- tüürimehe vahi alguseni, neljani hommikul, sillal oldud. Põhiliselt kahel põhjusel: kas oli kala liiga vähe või liiga palju. Esimesel juhul püüdsid ikka, kuidagi veel, midagi juurde saada. Teisel juhul ei lasknud suure loomuse eufooria su silmal kinni vajuda. Päevane tukastamine lasi keskööni vabalt üleval olla ka kalaveolaeval. Tundub, et selle päevakorra järelmõjud on tänapäevani säilinud. Mõne aja pärast tundsin kedagi üsna lähedal olevat. Avasin silmad ja tuukrilaeva kapten Zabegajev seisis minu kahe meetri laiuse koi kõrval ning teatas väriseva häälega, et tõi halva uudise. Meie laeva roolipalleri alumise otsa roostevaba hülss oli roolikannast peaaegu välja vajunud. Roolikand on sepistatud rauast paarimeetrine massiivne kiilupikendus, millele tonne kaaluv roolileht palleri otsaga toetus. Palleri otsa diameeter oli ca 200mm. Selle ümber oli tollipaksuse seinaga umbes 250 mm kõrgune roostevabast terasest silinder, mis omakorda pidanuks tavaolukorras asuma massiivse roolikanna sees. Kuna palleri otsahülss tuli pärast rooli paigaldust altpoolt roolikanna sisse sobitada, siis takistas hülsi väljakukkumist altpoolt ava ette keevitatud metallplaat. See plaat oli kadunud ja pallerihülsi ülemisest äärest oli roolikanna sees umbes tolli jagu. Ülejäänu tilpnes roolikannast allasuunas. Käisin ka ise seda akvalangiga vaatamas.
Päästepukserit parasjaguAngoola püügirajoonis ei olnud.
Peamehaanik Martin Grevtsev, endine Ookeani laevaremondi- tehase direktor, oli okkalise keele, kuid kuldsete kätega mees. Töö- tasime temaga aastaid hiljemveel Mosambiigi Vabariigi kalapüügi- laeval.
23
TEEJUHT / NR 1
Powered by FlippingBook