Hoopis teine oli lugu talvel, kui jää veekogud ja sood kaanetas. Nüüd otse üle soo ja vee minnes muutus teekond tunduvalt lühemaks ning võis ette võtta ka pikemaid ränna- kuid. Ka oli regedel ja suuskadega liikumine kiirem ja kergem. Teede ja linnade kujunemine Ajapikku jäid inimesed paikseks, hakkasid harima maad ja veekogude lähedus ei olnud enamnii oluline kui varem. Haka- ti ka rohkemkarja kasvatama ja põldude vahele tekkisid karja- teed. Rajati talusid, asustati rohkem sisemaad ja inimesed muutusid jõukamaks. Kahjuks oli see ka aeg, kui muututi üks- teise suhtes vägivaldsemaks ja käidi naabrite juures rööv- retkedel. Enda kaitsmiseks hakati ehitama linnuseid. Sajandite jooksul ohustasid meie esivanemaid järjest kauge- malt tulnud sõdalased – lätlased lõunast, Skandinaavia vii- kingid põhjast, vene vürstide väesalgad idast. Seetõttu tuli vanad puidust linnused sageli maha jätta ning ehitada uued ja tugevamad. Suuremate keskuste vahele tekkisid teed, mis ühendasid ka linnuseid. Osa keskaegseid linnu rajati samadele kohtadele, kus olid paiknenud muinaslinnused ja kasutatavamad ühendusteed. Soodsa asendi tõttu kujunesid Tallinnast ja Tartust Eesti ala suuremad linnad. Ka Pärnust sai tähtis linn just asendi tõttu. Siin oli suur meresadam, ristusid jõetee ning Riia ja Tallinna vahelinemaismaatee. Eestimaa teedevõrk kujunes välja 13. sajandil, ajal, kui hakkas arenema hansakaubandus. Hansa Liit ühendas linnu ja kaup- mehi, selle keskus oli Lübeckis ja enamik kaupmeestest olid sakslased. Tänapäeva Eesti linnadest kuulus Hansa Liitu neli linna: Tallinn, Tartu, Pärnu ja Viljandi. Kes olid teelisteks keskaja teedel? Kõige rohkem võis teedel kohata kaupmehi. Aga kui kaup- mees oli jõukas, saatis ta enda asemel teele oma selli. Teid mööda liikusid ka käskjalad või kullerid, kes olid ametis kirjade kohaletoimetamisega. Kuid kõige silmapaistvamad teelised olid valitsejad, kes reisisid koos õukonnaga. Kuna valitsejad ei jõudnud alati ise kõikjale, võis teedel kohata hoopis nende saadikuid. Sageli nägi ka kerjuseid. Mööda teid liikus veel palverändureid, kes käisid usulistel põhjustel palverännakul – sageli selleks, et saada andeks oma patud. Nende riietus pidi olema tagasihoidlik ja raha ei soovitatud kaasa võtta, tuli loota inimeste vastutulelikkusele. Nii polnud ka röövleid vaja karta. Eestis viisid palverändurite teed nelja peamisse pühapaika: Vastseliina linnuse kabelisse, Viljandimaa Risti kabelisse, Pärnu Püha Risti kabelisse ja Pirita kloostrisse. Reisides tuli alati silmas pidada, et pimeda saabudes on kind- lasti vaja jääda öömajale. Teelistele olid suureks ohuksmaan- teeröövlid. Need olid sageli palgasõdurid, kes veel hiljuti tee- nisid oma isandat, kuid olid oma tööst ilma jäänud, sest sõja- retki ei tehtud. Tavapäraselt võis ulualuse saada teeäärsest kõrtsist või veskist, jõukamad teelised peatusid teeäärsetes mõisates.
Fotod: Eesti Maanteemuuseum
Koolmekoht või koole on madalam, tugeva põhjaga koht jões, mida saab kergesti jalgsi või sõites ületada.
Soosild Maanteemuuseumi ekspositsioonis.
Soorajad ja klombid. Vajalikud jalavarjud inimesele ja hobusele soos kõndimiseks.
89
TEEJUHT / NR 1
Powered by FlippingBook