Sellist teed, mida pole ehitatud, vaid on pinnasesse kulunud, nimetatakse pinnasteeks ja sellel ei ole erilist sillutist või teekatet. Tavaliselt vajutasid vankrirattad pinnasesse sügavad roopad, mille vahel kasvas kohati rohi, aga enamasti oli see hobusekapjadega kõvaks trambitud. Pinnastee muutus suurte vihmade ja kevadise sulaga poriseks ning kohati põhjatuks. Siis selle peal ei liigutud, vaid oodati, kuni tee taheneb. Hobusekabjad ja vankrirattad suutsid küngaste sisse rennitaolisi teid tekitada. Rataste ja kapjade all muutus liivane pinnas kobedaks ning sajuveed uhtusid lahtise liiva nõlvast alla. Sellist teesüvendit hakati nimetama õõnesteeks. Pinnastee ja õõnestee
Risti–Lihula kivitee ehitus 1930ndatel.
Tartu Kivisild ehitati Vene keisrinna Katariina II käsul pärast seda, kui suure tulekahju käigus põles maha suur osa Tartu linnast. Sild valmis 1784. aastal.
Sülgoja parv Võhandu jõel.
Pinnastee muutus suurte vihmade ja kevadise sulaga poriseks ning kohati põhjatuks.
Õõnestee Põlv
93
TEEJUHT / NR 1
Powered by FlippingBook