VESI
Jõudsime võtta ära ühe pitsi, kui kuulsime kingaklõbinat. Lükkasime pudeli kiiresti laua alla, enne kui sisse astusid omanik ja tema abikaasa. Me olime just jõudnud laevale ja ei teadnud sellest ööd ega mütsi, kuid nüüd teatas omanik meile, et järgmine päev läheme dokki. Hakkasin kiiresti otsima dokumentatsiooni ja pidin kohe laeva tankides oleva kütuse ja muud varud üle mõõtma. Järgmisel päeval läksime laevaga dokki, dokist alla laadimisele, kaup laaditi laevale ja sellele järgneval päeval oli väljasõit Inglis- maale. Omanik ise oli laeva kapten, tema naine oli kokk, meie Eestist tüürimees ja mehaanik ning kolm poolakat laeva madrused. Alati, kui omanik ostis uue laeva, kutsus ta mind mehaanikuks. Lõpuks töötasime suuremal ro-ro-laeval, mis sõitis Vahemerel. Kui sealne leping lõppes, siis sõitsime Ameerika Ühendriikides ja Kariibi mere riikides. Kuidas sattusid tööle Saaremaa Laevakompaniisse? 1995. aasta suvel sain Veeteede Ameti Lume tänava meremeeste diplomiosakonda tulles juhuslikult kokku kapten Tiit Jõgiga, kes töö- tas Saaremaa Laevakompaniis. Olime temaga tuttavaks saanud Rootsis Wästeråsi sadamas. Ta ütles, et nad toovad Soomest laeva ja panevad selle sõitma Triigi–Orjaku liinile. Laevale oleks vaja mehaanikut ja ta küsis, kas ma ei tahaks seda tööd. Mul oli just lepingute vaheline aeg ja minu maakodu asus Triigi sadamast viie- teist minuti kaugusel. Jäin nõusse ja nii ma sattusingi Saaremaa Laevakompaniisse (SLK). 1995. aastal käisin veel USAs, aga 1996. aasta suvel töötasin taas Vardo peal ja sügisest alates parvlaeval Harilaid. Kui osteti Ofelia, siis mind suunati sellele. 2000. aasta mais tehti mulle ettepanek asuda kaldale ja võtta üle SLK tehniline juhtimine, siis sai minust superintendant, kes vastutas laevade tehnilise poole eest. Laevastiku suurenedes muutusid ka kohustused ja 2017. aastal panin SLKs ameti maha tehnikadirektori ametis. Millega tehnikadirektor laevakompaniis tegeles? Korraldasin muu hulgas vanade mahakandmisele kuuluvate laevade müüki. Ma olen müünud vanametalliks seitse laeva – Vardo, vana Hiiumaa, Vormsi, Tehumardi, Koguva, Harilaiu ja Kõrgelaiu. Osalesin SLK laevastiku uute parvlaevade Saaremaa, Muhumaa ja Hiiumaa ehitusprotsessis ja laevade kontseptsiooni väljatöötamises. Samuti oli tõsine koormus ja vastutus vanade parvlaevade müügiprotses- sis. Ära müüsime Ofelia Angolasse, St. Ola ja Scania Itaaliasse ning Aegna Kreekasse. Huvitav ja vastutusrikas ülesanne oli Viire tagastamine. Viiret rentisime kümme aastat ühe taanlase käest. See oli ekspluatat- siooniliselt väga raske ja komplitseeritud laev ja sellel oli pidevalt tehnilisi rikkeid. Kui kümne aasta pikkune leping lõppes, olin peale laeva meeskonna ainuke SLK esindaja, kes läks seda laeva üle andma. Kogu protsess oli väga pingeline, kuid suutsin laeva tagasta- da ilma märkusteta ja laevapere pääses seiklusteta kodumaale. Pärast Saaremaa Laevakompaniid alustasid tööd Veeteede Ametis, mis liideti 2021. aastal koos Maanteeameti ja Lennuametiga Transpordiametiks. Milliseid huvitavaid teemasid on töölaual selle aja jooksul olnud? Alustasin 2018. aasta 8. jaanuaril tööd Veeteede Ameti peadirektori
Ühel tormipäeval kargas keegi üles, et meil on suur jama – vesi loksub kajutis. Ta pani tule põlema, kuid vesi tundus kuidagi väga kahtlane, kollakat värvi. Selgus, et kolm kajutit eespool aeti puskarit, mille tulemusel tekkinud praskat hoiti väikeses kapis (neid kutsuti rundukiteks) kilekottide sees. Kotid olid kinni, kuid suure tormiga kõikus laev nii palju, et kilekotid läksid katki ja praska jooksis sealt välja. Kuna meie kajut oli enne veekindlat seina kõige viimane, siis kogu see kraam voolas meie kajutisse. Päris karmid üleelamised kohe esimesel reisil. Visati sõna otseses mõttes vette, aga ehk oli hiljem selle võrra lihtsam? Järgmisel reisil töötasin juba mehaanikuna. Umbes 25aastaselt sain ma teiseks mehaanikuks ja pärast seda tuli mõte end Kaliningradi tehnilisse instituuti täiendama minna. Jäin selle tõttu mõneks aastaks kaldale tööle – Paljassaare sadamasse soojus- tehnika vaneminsenerina. Minu haldusalas olid kõik soojus- ja veetrassid ning sadama kaks katlamaja. Naftabaasi katlamaja, autobaasi vee- ja soojamajandus. Alasi tänaval asus lasteaed, millel oli oma katlamaja. Minu haldusalasse kuulus veel pioneerilaager, Vihterpalu sooja- ja veemajandus, Pärnu maanteel asunud võrgu- vabrik ja tünnivabriku katlamaia Suur-Patareis. See oli väga hariv periood. Vahepeal töötasin veel ettevõtte laevaremonditehases remondibrigaadi juhatajana, kus saadud kogemused on edasises töös osutunud väga kasulikuks. Ka tänapäeval Hundipea sadamas laevastikuosakonna juhatajana sain iga päev heita pilku oma endisele töökohale, kogu sadamaalale, kus kunagi majandasin. Palju on muutunud: ei ole enam katlamaju, soojatrassid on haihtunud, aga geograafiliselt on asjad ikka paigas ja võib ka huvi korral informatsiooni jagada, kus miski veel sadama aktiivse tegevuse ajal asus. Pärast nõukogude korra lagunemist saabus kaua oodatud vabadus, mis põhjustas paljudel aladel esmalt korraliku kaose, enne kui uued reeglid korralikult paika loksusid. Milliseid muutusi tõi see aeg sinu ellu? 1990. aastate algul tekkisid firmad, mis vahendasid meremehi välismaa lipu all sõitvatele laevadele. Firma Esman pakkus mulle 1992. aastal võimalust minna tööle Saksamaa laevaomaniku laevale. Esimene laev asus Antverpenis. Reisimine oli raskendatud ja Eestist ei teatud suurt midagi, nii et ebakindlust oli palju. Lendasime Tallinnast koos ühe tüürimehega ja laevaagent tuli meile vastu. Võib vaid ette kujutada, millised tunded meid valdasid, kui istusime mikrobussi ja sõitsime mitmerajalisel teel linnas 130 km tunnis, hoides ees sõitva autoga kolmemeetrist pikivahet. Meil oli kogu aeg hirm nahas. Meie teada pidi meid vastu võtma suur laev. Kui jõudsime sada- masse, no ei näinud laeva. Ühel hetkel paistis konteinerite vahelt mingi väikelaeva tekiehitus, laeva ennast polnud nähagi. Tuli välja, et see oligi laev, millel pidime tööle hakkama. Ma ei olnud kunagi nii väikese laeva peal sõitnud. Ütlesin, et selle laeva peale mina küll ei lähe, läheme tagasi. Istusime kail oma reisikohvritele olukorra üle arutlema. Saatusekaaslane aga pakkus, et lähme ikka vaatame laeva sisse. Seal istusid kolm poolakat, kellega meil hakkas jutt jooksma. Ühel hetkel võtsime kaasa võetud pudeli välja, lauale pandi sakumm ja poolakad kiitsid takka ja kuna oli reede, siis vaevalt omanik, kes alles hiljuti laeva ostis, nädalavahetusel laevale tuleb.
10
TEEJUHT / NR 2
Powered by FlippingBook