otsustada, kuidas edasi minna. Loodan, et lähikuudel otsustatakse, kas laevas-tiku osa viiakse Transpordiametist välja või saame juurde kõvasti laevu, mille omanikurolli täita. Teede poolel on väga oluline koostöö Rail Balticuga, kuhu investee- ringud lähiajal liiguvad. Inseneriressurssi on Eestis sedavõrd vähe, et peame seda üksteisega jagama. Muidugi loodan, et poliitilised jõud ja valitsus leiavad Transpordiametile seatud eesmärkide elluviimiseks rohkem vahendeid. Tahame edasi liikuda nii null- visiooni kui ka põhimaanteede väljaehitamisega – neid raudu tuleb edasi taguda. Mida soovid oma mantlipärijale Janar Tükile? Ta on igati väärikas inimene ja saab kindlasti hästi hakkama. Mul on väga hea meel, et Janar selle ametikoha üle võtab. Ta on tööüles- annetes rohkem organiseeritud kui mina ja ma olen temalt palju õppinud, kuidas kõik oluline fookuses hoida. Ega tal saa lihtne olema. Oma töös kustutame lahtise leegiga tuld. Hästi palju nõuavad tähelepanu igapäevased mured ja pikka vaadet, isegi näiteks materjalide kasutamist, on keeruline silme ees hoida, sest sellega tegelemiseks pole lihtsalt aega. Kõigepealt peab Janar muidugi praeguse ülimalt keerulise hooaja üle elama. Sellist aega pole kunagi varem Eesti teedesektoris olnud: kindlasti tuleb kohtuvaidlusi, palju solvumisi jms. Praegu tulebki muu tegevus natuke kõrvale panna, sest igapäevaprobleemide lahendamine on lihtsalt sedavõrd tähtis. Loodan, et ühtse meeskonna ülesehitamine jätkub ka praegusel heitlikul ajal. Oleme selleks ju Transpordiametisse tööle tulnud, et täita tellija rolli ja pakkuda eraettevõtetele tööd. Eesti riik ise on üsna nooruke, puberteedieas. Teedevaldkonnas ei tasu meil ära unus- tada, et tegelikult läksime vabaturumajandusele üle alles 2009. aas- tal, kui teedevalitsuste aeg sai lõplikult ümber. Seega pole tööde ostmine turult kestnud kuigi kaua ja eks need rollid veel selginevad. Ma loodan, et koostöö kahe poole vahel saab olema senisest veel parem ja raskused aitavad lõppkokkuvõttes omavahelisele suht- lusele palju kaasa, ehkki praegu tekitavad nad osalistes pahameelt. Oled olnud kahe juhtkonna liige. Milline see kogemus on Sinu jaoks olnud? Ei saa öelda, et Maanteeamet oleks olnud täiesti valmis organisat- sioon, aga ta oli pika ajaloo ja oma kindlate traditsioonidega. Trans- pordiameti juhtkonnas olemine on andnud hea kogemuse, kuidas uut organisatsiooni nullist üles ehitada. Seni on pandud sellele ja ka muidu maailmas toimuvale palju rõhku. Meil on eelarvega keeruline, oleme pidanud tegema palju muudatusi ja vähendama isikkoos- seisu. Midagi pole teha, tuleb leida kokkuhoiukohti. See on andnud mulle väga hea õppetunni, kuidas tagada efektiivsus ja uusi muuda- tusi oma meeskonnale maha müüa. Uue organisatsiooni tegemine on olnud hea kogemus. Kas mõni Sinu jaoks oluline küsimus, mis ei läinud läbi, jääb ka kriipima? Kui kärped tulevad, siis eks ikka hoiad oma meeskonda ja üritad selle eest võidelda. Samas tuleb mõista, et kui sul on kõige suurema eelarve ja üks suurima isikkoosseisuga teenistus, tuleb ka kõige rohkem otsida kohti, kust kulusid ja võib-olla ka tööjõudu kokku hoida. Muidugi on selliseid otsuseid keeruline teha, eriti kui pead veel kellelgi kätt suruma ja ta koju saatma, aga ka see käib juhiks olemise juurde.
Eks ikka on olnud juhtumeid, kus olen läinud juhtkonda mõnda mõtet läbi suruma, aga tulnud sealt tühjade kätega tagasi. Kuid teinekord see panebki rohkem pingutama ja uuesti minema. Meil kõigil on oht muutuda mingitel hetkedel liiga mugavaks ja enese- kindlaks, aga kui sa ei oska kolleegide küsimustele ikkagi kohe vastata, siis see paneb rohkem kodutööd tegema. Näiteks tahtsin Eestisse tuua alliansshanget. Esimesel korral, kui ma selle ettepanekuga juhtkonda läksin, tulin sealt tagurpidi tagasi. Oma arust tutvustasin seal valmisprojekti, aga kolleege ma ära ei veennud, sest nende jaoks oli liiga palju riske. Tegime aga meeskon- naga tööd edasi ja teisel korral sain juhtkonnast jah-sõna kätte. Mul on hea meel, et vahetult enne äraminekut õnnestus see projekt käi- ma lükata – esimene konsultatsioonileping sai juba allkirja. Kas teedevaldkond jääb Sulle ikka hinge? Ikka jääb, aga ma ei arva, et pean elu lõpuni ainult teedega tegelema. Pigem vaatan laiemat pilti. Kui on võimalik mõnes muus valdkonnas läbi lüüa, siis kindlasti kaaluksin seda. Kui keegi küsib mu käest, kas ma olen teedeinsener, siis ma ei taha enam jah vastata, sest ma pole seda tööd kaua teinud. Viimased neli aastat olen tegelenud üldjuhtimisega ja inseneripool on nii tagaplaanile jäänud, et kuidagi imelik oleks enda kohta sedasi öelda. Mul on küll inseneriharidus, aga ma ei pea end inseneriks. Mis Sinust edasi saab? Mulle meeldib väga inimeste juhtimine ja loodan, et tulevik pakub võimalusi sellega tegeleda. Suvel olen Hiiumaal, kus mul on kavas kaks kuud puhata. Aga eks ma ikka vaatan natuke juba ringi. Pigem tahaksin end nüüd erasektoris proovile panna ja vaadata, kas ma seal ujun või upun. Tahan tänada kõiki kolleege, kellega mul on õnnestunud koos nii Maanteeametis kui ka Transpordiametis töötada. See on olnud vägev teekond ja ilma teieta poleks ma kuhugi jõudnud! Taristuehitusse investeerimine on ikkagi poliitiline otsus. Kui vaadata riigieelarvele ülevalt alla, näeb palju murekohti: õpetajate palk on madal, pensioni on vähe, teedesse on kogu aeg vaja raha juurde panna – peame endale aru andma, et konkureerime väga tundlike ja oluliste valdkondadega.
53
TEEJUHT / NR 2
Powered by FlippingBook