õtteid bussitranspordist mõlgutati Tallinnas juba 20. sa- M jandi algul. 1903. aastal taotles linnavalitsuselt selleks luba kaupmees Georg Block, kes aga tegudeni ei jõudnud. Esimese autobussiettevõtte asutasid Tallinnas 1907. aastal hoopis autosportlane Julius Johannson ja saunapidaja Karl Uusmann (teistel andmetel Jakob Ueson). Mõlemal oli autost ümber ehitatud buss: Johannsonil 18kohaline Charron, mis oli varem olnud Peter- buris suurvürst Vladimir Aleksandrovitši teenistuses, ja Uusmannil (või Uesonil) 32kohaline Ariès. Väikesed ja lihtsad bussikered olid pooleldi avatud. Sõitjad istusid pikuti paiknevatel pinkidel, mida suuremas bussis oli neli. Ettevõttes kandis busside korrasoleku eest hoolt Johannson, neid juhtisid aga tema vennad Johan ja Paul. Selles rollis olid nad sageli enam kui loomingulised. Talletatud on järgmine lugu: „Kord sõitnud ta [Johan Johannson] Kopli liinil, kui autobusse astunud keegi härra, süles viis pudelit veini. Tuli sõiduhinna maksmine. Härra vihastas. „Hobu- sarabaaniga saan Koplisse 15 kopikaga – teie nõuate 20! Ei taha! Peatage!“ Seda kuuldes peatas juht auto nii järsku, et härra kukkus juhiruumi klaasist seina vastu. Purunes sein ja purunesid härra pudelid – tema juht, aga sai kaela klaasikillud ja veinivihma…“¹ Seda- puhku läks veel üsnagi hästi. 1910. aastal kaldus Paul Johannson Arièsiga vastassuunda ja põrkas kokku troskaga, mis läks ümber. Pärast kaks aastat kestnud vaidlust mõistis kohus kannatanu ka- suks välja 113 rubla. Bussidega sõideti 1908. ja 1909. aastal toonase pritsimaja² eest Kadriorgu (10 kopikat) ja Koplisse (20 kopikat), kuid liine stabiilselt käigus hoida ei suudetud ja peagi ettevõte likvideeriti. Johannson ehitas Charroni ümber üüriautoks ja Uusmanni masin läks avalikule oksjonile. 20. sajandi teisel kümnendil hakkas vajadus bussitranspordi järele industrialiseeruvas ja linnastuvas Tallinnas üha kasvama. Linna- valitsus kaalus moodsate, Euroopas populaarsete Büssingi bussidega korrapärase liiniveo sisseseadmist, kuid raha selleks polnud. Pealegi puhkes peagi maailmasõda.
Raekoja plats 1928. aastal.
¹ Autoasjanduse arengust Eestis. – Autoasjanduse ja mootorspordi ajakiri Auto 1935, nr 2 (84), lk 20. ² Pritsimaja asus praeguse Viru väljaku ringtee ääres aadressil Vana-Viru 14.
Fotod: erakogu
Tallinna bussiliikluse ajalugu sarnaneb muinasjutuga inetust pardipojast, kellest sai ilus luik. Enam kui kolme aastakümne jooksul tegi bussitransport läbi tohutu arengu. Sõitjate jaoks avaldus see esmalt bussides: kehvakesest „koera- kongist“, millele ei saanud kunagi kindel olla, sai usaldusväärne, modernne ja mugav buldogbuss. Bussivõrgustik kattis lõpuks peaaegu kogu linna.
1924. aastal oli Tallinnas üle 30 autobussi. Enamik neist olid peamiselt ülekoormatuse, nõrga kere ja amortisatsiooni tõttu väga kehvas seisukorras. Bussid olid sageli katki, hilinesid ega suutnud vahel isegi mäest üles sõita.
97
TEEJUHT / NR 2
Powered by FlippingBook