VESI
PERSOON
Fotod: erakogu
Sukeldumisega on Kaido tegelenud umbes
Prangli laevateel kivirahnu puurimine. Kaido Peremehe veealune elu 30 aastat
Vahendas Kalev Vapper , Teejuhi kaasautor
Eestis on mees, kes on süvenenud tuukritööde igasse detaili – Kaido Peremees räägib, kuidas tekkis huvi veealuse maailma vastu ja kuidas huvist sai tema töö.
len läbi ja lõhki Tallinna poiss – kasvasin Koplis ja tihti O käisid vanemad mind pimeduse saabudes rannast kõrkjate vahelt otsimas. Nõukaaja parimad mälestused ongi tormisest ilmast ja suurtest lainetest, mis rannale rullusid. Sealt tuli igasuguseid põnevaid leide välja ja eks sealt see kõik algas. Olen kunagi ka veidi purjetamist õppinud, aga paraku jäi see pooleli. Olin aga Mereklubi liige ja selle klubiga sai tookord isegi Riias käidud. Leidsin tollal isa vanade raamatute seast 50ndatel välja antud brošüüri, mille nimi oli vist „Inimene vee all“, kus oli ka aparaadi „Podvodnik-1“ juhend. Mind see kõik väga huvitas ja ega ma pärast selle brošüüri läbilugemist isale enam rahu ei andnud. Isa leidis siis mulle vetelpäästeühingu kursused, kust sain siis kõige
nooremana paberid akvalangiga sukeldumiseks. Aasta oli siis vist 1983. Edasi tuli juba meremuuseum ja Viikar: regulaarsed merel käigud saidki mul alguse just selle klubiga. Seda vedas Vello Mäss ja sellest ajast on ikka väga vingeid mälestusi. Käisime näiteks Tütarsaartel ja Suursaarel, mis on võimsad ja metsikud kohad, kuhu tänapäeval enam ligi ei pääse. Valgus vee all Tollase akvalangiga oli 40 meetri sügavusele sukeldumine juba täielik ulme, aga oli neid mehi, kes nii sügavale sukeldusid. Mina ja enamik meist piirdus algul ikka maksimaalselt kuskil paarikümnemeetrise sügavusega. Põnevust piisas. Vee all on ju pime, mida sügavamale laskud, seda pimedam. Tollal meil korralikke valgusteid polnud, leidsime päästeparvedest lambid,
12
TEEJUHT / NR 6
Powered by FlippingBook