VESI
Allveearheoloogia on eeskätt ikkagi minu hobi. Mõistagi on põnev, kui tuleb mingeid huvitavaid töid ja põnevaid objekte, aga selge on see, et sellega leiba lauale ei too, pigem röövib see aega ja kulutab vahendeid. Põnev on ikka. Kasvõi see Kadrioru rannast leitud müstiliselt rikkaliku kaupmehekastiga laevavrakk. Usun, et Kadrioru rannast kuni Tallinna sadamani on veelgi põne- vaid leide oodata, mis praegu on pinnase all peidus. Seda maad on väga palju täidetud, aga kui sinna midagi ehitatakse ja seal auke kaeva- takse, siis midagi jälle leitakse ja õnneks ka vanu laevavrakke. Põnevad tööd Kui läbi aastate meenutada huvitavamaid töid, siis tuleb mulle esimesena meelde Vaindloo saare juures 2006. aastal uppunud laev Run- ner 4. Põhja läks see 80meetrine kaubalaev see- tõttu, et jääkaravanis sõitis talle tagant otsa veidi suurem kaubalaev. Runner 4 läks põhja koos mitme tuhande tonnise alumiiniumilasti- ga. Tollal oli meil väike algeline robot, sellest hoolimata pidime ise sukelduma, et kontrollida võimalikke õlilekkeid. Hiljem pumpas Norra firma selle laeva masuudist tühjaks. Tegime laevale mitu ringi peale. Selle laevaga on seotud ka minu sügavaim sukeldumine, mis jäi umbes 90 meetri kanti. Soome lahes on muide ka üle 100meetriseid sügavusi. Siinsamas Tallinna ees on üks 115 meetrit sügav koht. Kes mere- põhja reljeefi vastu huvi tunneb, võib vaadata Maa-ameti kodulehelt merepõhja reljeefi selli- sena, nagu see päriselt on. Soome laht on tege- likult põneva reljeefiga, vee all on nii künkaid kui ka orge üsnagi palju. Huvitav on vaadata, kuidas jääliustik omal ajal seda merepõhja on lihvinud. Soome pool on meri madalam, meie pool süga- vam. Sellega tegin tutvust siis, kui sai aastaid otsitud Keri saarest põhja pool Kaleva lennukit. Leidsime küll igasuguseid muid asju, aga otsi- tavat paraku mitte. Ühe lennuki siiski leidsime tookord, see oli saksa luurelennuk Arado. Uued vrakid kaardistatud Viimastel aastatel, eeskätt viimasel kümnendil, on Transpordiamet, milles nüüd sisaldub Vee- teede Amet, leidnud tänu uutele võimalustele üsnagi palju uusi vrakke. Välja on tulnud palju selliseid aluseid, mida on aastakümneid otsitud ja mille lugu oli teada. Eks info nendes lugudes kipub ka aja jooksul veidi teisenema. Üks huvitav vrakk on põhjas keset Tallinna lahte. See on väike kaubalaev Zenitas, mille lastiks oli silikoonmetall, mis on väga oluline komponent mikroelektroonika jaoks. Laev läks põhja, sest ta oli ebakorrektselt ümber ehitatud ja liiga kõrgelt lastitud.
Prangli laevateel kivirahnu puurimine.
Tuuker poleerimas laeva sõukruvi.
Kui Tallinna lahe kohal oli kunagi kopteriõnnetus, töötasime hukkumiskohas terve tiimiga. Mina olin tookord see, kes sukeldus uppunud vraki juurde ja kinnitas otsad tiiviku südamiku külge, mis välja tõsteti. Sellised operatsioonid ongi meeskonnatöö, iga mees teeb erinevaid toiminguid, aga sattus nii, et mina olin just see mees, kes lõpuks need otsad kinnitas. Paaril korral olen vee all ennast ka ohustatuna tundnud. Tagantjärele saan aru, et tegu oli puhtalt oma lolluse või rumalusega. Ükskord olin juba vee all suisa paanikas ja üsna jänese häälega. Ronisin tookord vraki sisse ja eksisin ära ning ei osanud enam välja tulla. Mind päästis tookord see, et meil oli omavaheline side sukeldujate vahel. Sain paarimehele piiksuva häälega öelda, et olen hädas ja ta tuli mulle appi. Selgus, et olin väljapääsule väga lähedal, aga kuna nähtavust ei olnud ja vesi oli mudane, ei osanud ma õiget teed leida. Ohtlikud kohad on laeva siseruumides, näiteks kingstoni kastid, kus on torustikud ja kitsamad kohad. Aastatega tekib aga ruumitunnetus ja oskad sellistes oludes toimetada ning kui kinni jääd, siis ennast ka vabastada. Ohtlik kessoontõbi Üks sukeldumisega seotud hirmudest on seotud kessoontõvega. Klassikaliselt loe- takse, et kessoontõve oht algab 12 meetri sügavusest alates. Tänapäeval aga räägi- takse isegi 9 meetri piirist. Sa võid kiirelt välja tulla ka oluliselt sügavamalt. Määrav on see, kui kaua sa oled seal all viibinud. Kui sa viibid kasvõi 100 m sügavusel ühe minuti ja tuled kohe pinnale, ei juhtu sinuga midagi. Kui sa ilma akvalangita sukeldud, ei ole suurt ohtu, akvalangiga sukeldudes hingad sa aga sisse kordades rohkem õhku kui sul kopsudesse mahub. Akvalang kompenseerib sügavust ja sisse hingatud õhk, täpse- malt lämmastik, tahab organismi kudedest väljuda. Selles see probleem ongi: lämmas- tik lahustub kudedesse ja lahustumise hulga määrab aeg. Hingamisaparaadiga sukel- dudes ei tohiks pinnale tõustes kihutada ette vabalt veepinnale kerkivatest õhumulli- dest. See on rusikareegel. Organismi sisse hingatud õhk/lämmastik peab pinnale tõus-
14
TEEJUHT / NR 6
Powered by FlippingBook