Tuuker keevitab laeva sõukruvi stopperit.
märke kunagisest olmest: taldrikuid, lampe, uhket sisustust jne. Kadrioru alt leitud kaupmehekirstust tulid välja hõberahad, kunagi Hiiu madala vrakilt leitud laeva udukell, mis oli sattunud vraki alla, oli samuti vahva leid. Suur pronkskell oli ennast sisuliselt läbi terasteki söönud ja kukkunud läbi laevakere merepõhja. Omaette mälestus on mul seotud Russalkaga. Mäletan, kui lapse- põlves Amandus Adamsoni mälestusmärgist bussiga mööda sõitsin ja seda imetlesin ning vanematelt selle kohta pärisin. See, et Eesti Meremuuseumi teadur ja allveearheoloog Vello Mäss selle vraki leidis, oli suur õnnestumine. Russalka vrakk on merepõhjas vertikaalselt püsti, sõukruvid on paksult kalavõrke täis. Merepõhi on sealkandis 80 m sügav ja laeva ahter on kusagil 40 m peal püsti. Võimalik, et traalimehed arvasid, et tegu on suure kalaparvega, lasid võrgu vette ja see jäi laeva külge kinni. Selliseid juhuseid oli olnud ikka palju, sest laeva ahter oli kalavõrke täis. Sellist õnne nagu soomlastel kunagi oli, kes leidsid vanalt laevalt mitu kasti šampanjat, mida hiljem oksjonitel kalli hinnaga müüdi, mul pole olnud. Õllepudeleid olen küll leidnud, aga nende sisu pole enam joodav, lõhn on olemas, aga juua ei sünni. Kokkuvõtteks võib öelda, et vee all tegutsedes on iga projekt unikaalne, see teeb asja põnevaks ja ei lase tööl rutiinseks muutuda. Minule mu amet meeldib ja ma ei vahetaks seda ühegi teise vastu, ehkki vahel tuleb ette, et peab 20 tundi järjest tööd tegema.
tes sealt taas välja pääsema. Mingil juhul ei tohi pinnale tõustes hinge kinni hoida. Huvitav on see, et kahel korral on olnud nii, et oleme teise mehega koos olnud samal sügavusel, tuleme koos üles, tema saab kessoontõve, minul pole häda midagi. Võimalik, et organismi eripära. Tegelikult on tuukrite peamine kutsehaigus seotud hoopis liigestega, viibime ju üsna pikalt külmas vees. Tavaliselt on temperatuur merepõhjas üle 50 m sügavusel 2–4 kraadi, seega üsna külm. Paarikümnest meetrist allpool merepinda läheb vesi järsult külmemaks. Sõjajärgsed ja filmidest tuntud tuukriülikonnad, mis kaaluvad palju, on tänapäevalgi olemas, aga leiavad üha vähem kasutust. Muutuse tõi kaasa prantslane Jacques Cousteau, kes tõi endaga kaasa uued lahendused ja teooriad, kuidas sukelduda segugaasiga ja muuta sukeldumine varasemast kergemaks. Prantsuse firma Comex oli siin teerajaja. Nende sukeldumisrekord on testkambris suisa 701 m ja meres ligi 540 m. Neil puhkudel kasutati mitte enam heeliumi-, vaid vesinikusegu. Filmimaailm ja päris elu Filmides on sageli kajastatud veealust maailma, eeskätt erinevates sõja- ja katastroofifilmides. Näiteks „Das Boot“, mis on ülihästi teh- tud. Muidugi ka James Cameroni „Titanic“, kus kõik on samuti tõe- pärane. Kunagi tõstsime Kopli sadamas üles Eesti Merelaevanduse õppelaeva Arzamas, mis oli ligi 40 kraadi kreenis. Öösel pimedates laevaruumides üritad leida lekkekohti ja mõtled, et kui see laev ennast veel keerab, oled lõksus. Õõvastav tunne, mida Cameron oskab hästi edastada. Omamoodi tunne on uppunud laevas näha
15
TEEJUHT / NR 6
Powered by FlippingBook