astatel 1999 kuni 2001 purjetasin jahtlaeva LENNUK kaptenina ümber A maailma. Vanemad lugejad vast mäletavad veel seda ohtralt meedia- kajastust saanud ettevõtmist. Reisi lõppedes püüdis nii mõnigi intervjueeriv ajakirjanik minult välja pinnida kirjeldusi olukordadest, kus surm silme ees oli. Paraku pidin neile pettumuse valmistama, sest selliseid olukordi kogu reisi jooksul ette ei tulnud. Küll aga sain ma loetud kordadel tunda, kuidas põlved vatiseks läksid. Neid olukordi püüangi järgnevas lugejaga jagada. Kohtumine konteinerilaevaga Kopenhaagenist jõudsime Põhjamerre novembri alguses. Kui Kattegatis oli ilm tasane ning sügiseselt sompus, siis peale Skageni neemest möödumist hakkas edelast tuult üles kiskuma ja varsti oli noor torm käes. Otsustasin laeva ja meeskonda kohe pika reisi alguses mitte asjatult vintsutada ning pöörasime sisse Taani läänerannikul asuvasse Hirtshalsi sadamasse. Selles hubases sadamalinnakeses veetsime paar-kolm meeldivat tormivarju päeva kuni ilm pisut klaarima hakkas ning saime vööri jälle Põhjamerele pista, et ometi kord ihaldatud Inglismaale jõuda. Meie sihtsadamaks oli Cowes Wighti saarel Solenti väina ääres. Meremehed teavad, kui tujukas on Põhjameri novembris ja millist palet ta sel aastaajal peamiselt näitab. Nii ei kestnud meiegi suhteliselt rahulik vastu tuult loovimine kuigi kaua. Ülejärgmiseks päevaks tõusis edelatuul jälle tublisti üle kahekümne meetri sekundis, lisaks vihm ja udu. Olime kaldast kaugel ja jätkasime loovimist Inglise kanali poole. Sellise ilma ja kõrge järsu lainega on jahtlaeva radari vedelkristallekraanil sageli signaale, mis peegelduvad lainetelt ja tugevast vihmasajust ning võivad varjutada ka n-ö päris objekte, ehk teisi laevu. Kruti nuppe, kuidas tahad, aga pilt võib olla petlik. Nii juhtuski, et arvata kaabeltau kaugusel kursist pisut paremal ilmus udust konteinerilaev, kelle radariantenn pöörles, kuid kelle kurss viinuks meiega kindla kokkupõrkeni. Õnneks juhtusin ka ise lisaks kahele vahimehele kokpitis olema. Mõelda oli aega sekundeid. Õigemini polnudki midagi mõelda. Muutsin kurssi otse vastu tuult, sest korralikult polnud enam aega. Ma ei tea pautida siiani, kas konteinerivedajalt meid üldse märgati ja kas ka kurssi muuta jõuti üritada. Igatahes mühises see alus meist umbes poole kaabeltau kauguselt täie käiguga mööda ning kadus udusse sama kiirelt, kui ta sealt ilmunud oli. Kuna LENNUKil oli kõrgel mastis kõige efektiivsemat tüüpi radaripeegeldi, pidanuks meid tema radaris näha olema. Jutustasin sellest seigast reisi lõpupäevil isale, kes oma VIRTSUga Rotter- damis seisis. Tema arvas, et kuna sellistel laevadel on meeskond kokkuhoiu tõttu viidud miinimumi ja sillavahis on ainult üks mees, siis võis vabalt olla nii, et see mees käis kas kohvi keetmas või põit tühjendamas või lihtsalt ei jälginud radarit piisavalt tihti. Igatahes sain põlved korraks vatiseks ja ühe elamuse võrra rikkamaks. Vöörstaak Eelmise vahejuhtumiga aga „seiklused“ Põhjamerel veel ei lõppenud. Järgmi- sel hommikul, loetud minutid peale kella kaheksat, kui kolmas tüürimees Margus Kastehein oli vahi üle võtnud ning rooli asunud, kostis vöörist kõva pauk. Kargasin kaardilaua tagant välja ja sööstsin kokpitti. Käigult andsin kõmaka peale ärganud vanemtüürimehele korralduse kontrollida ega vööris kuskilt vett sisse ei tule. Teadsin, et LENNUKi salongi ja vöörikajutit eraldav
LENNUK on väljunud Darwini sadamast Austraalias.
Kapten oma tööpostil kaardilaua taga.
Põhjamerel.
21
TEEJUHT / NR 6
Powered by FlippingBook