VESI
Kohtumine kašelotiga Tagasi koduses Atlandi ookeanis olime teel Kaplinnast Saint Helena saarele. Tuul oli soodsalt ahtrinukast ja rahulik ning lainetus pea olematu. Seisin kaardilaua kõrval ja toetusin harjumuslikult parema käega pillerile, kui tundsin, nagu sõidaksime aerupaadiga liivaseljandikule. Jõudsin vaid mõelda, et sadade miilide raadiuses ei ole ühtegi kohta, kus sügavust alla paari-kolme kilomeetri, kui laeva läbistas prõma- kas, mis kõik, eriti masti, värisema pani. Tormasin kokpitti, kui käis teine, pisut nõrgem matsakas kuskil ahtri veealuses osas. Taipasin, et tegu on vaalaga, kes end kohe ka pakpoordis näitas. See oli kaše- lott, kes veepinnal ilmselt tukkus, kui meie talle sõna otseses mõttes selga sõitsime. Tema selg tundus mulle meie parda ääres nagu loha- kalt valatud krobelisevõitu betoonplats, mis suuruselt LENNUKile alla ei jäänud. See vajus kohe ka sügavusse. Õnneks näitas kontrollimine, et nii sõuvõll kui ka roolileht ja , mis paller olnuks kõige haavatavamad, jäid täiesti terveks. Küllap sai kaks sabalööki raskuskiil, mis on tugev.
Alustuseks tegime kuiva trenni. Tiit imiteeris tuimestussüsti tegemist pastapliiatsiga ning Kaido tegi kujuteldava sisse- lõike joonlauaga. Mina valgus- tasin prožektoriga tüürimehe suukoopa sügavust.
Ilm oli kõigiti kena, nagu talvises kagupassaadis ikka. Ka liitsiht oli üllatavalt hästi näha. Kõik klappis, kui välja arvata asjaolu, et sattusime sisse sõitma siis, kui mõõnahoovusega vesi laguunist meile vastu voolas, passaat aga puhus ahtrist. Meremehed teavad, milliseks muutub lainetus siis, kui tuule ja hoovuse suunad teine- teisele vastupidised on. Arvestades faarvaatri kitsust, otsustasin sisse sõita masina jõul, sest purjede all vajaduse korral tagasi pööramiseks nappis ruumi. Ka ei olnud ma lõpuni kindel lootsiraamatus antud sügavustes, kuna Vene hüdrograafia häll Kroonlinn ja Katiu atoll asuvad enam-vähem planeedi vastaskülgedel. Sel põhjusel kamandasin teise tüürimehe kaardilaua kohal olevalt kajaloodilt sügavusnumbreid lakkamatult ette lugema. Olgu lisatud, et LENNUKi ehitusel oli tehtud üks viga, mis meile krooniliselt raskusi valmistas. Nimelt paigaldas üks meie sponsoreid alusele 48 hobujõulise diiselmootori ja sõuvõlli koos kokkukäivate labadega sõukruviga. Viimane aga sobinuks vast mõnele võistlusjahile, kuid meile jäi see kruvi küll nõrgaks. Vähegi tugevama hoovuse vastu liikusime me masina jõul vaevaliselt, kui üldse, kuigi hobujõude oli 44 jalase jahtlaeva jaoks piisavalt. Faarvaatrisse jõudes võtsin rooli ja andsin täiskäigu. Atollist välja voolava vee kiirus ja ahtrist peale pressiva lainetuse jõud tekitasid selles kitsuses tõelise segadiku, milles kurssi pidada oli nii vaimselt kui ka füüsiliselt üpris piiripealne ülesanne. Rool käis mu käes pardast pardasse ja vähemaga poleks olnud lootustki liitsihil püsida. Taustaks loomulikult teise tüürimehe loetud numbrid, mis meile kiilu alla just ülearu palju vett ei jätnud. Mu selg oli märg, ja mitte Lõuna- mere soojusest. Kõik kestis mitte rohkem kui veerand tundi. Olime laguunis ja sildusime sileda veega igati viisaka kai äärde. Olin sel päeval veel kolmekümne kuue aastane. Ma ei ole kindel, kas tänasel päeval, kuuekümnenda sünnipäeva künnisel sellist riski veel võtaksin. Selle sissesõidu ajal olid mul põlved vatised, aga lisandu- nud kogemus vääris seda.
Korraks olid mul põlved vatised, kuid elamus jäi meelde kogu eluks.
Tüürimehe hammas Ascensioni saarel külastas meie kolmas tüürimees Margus Kaste- hein hambaarsti, sest tema tarkusehammas valutas. Tohter, kelle kohta Margusel just kiidusõnu lausuda polnud, olevat kinnitanud, et midagi hullu pole, kuigi teine tarkusehammas oli varasemal ajal juba eemaldatud. Nii me siis alustasime järgmist ülesõitu, sihtsadamaks Gambia pealinn Banjul Aafrika läänerannikul. Mõne päeva pärast läks kolmanda tüürimehe põsk paiste ja mees nägi tugeva valu tõttu üpris vaevatud välja. Kuna asi läks järjest hullemaks, tuli leida lahendus enne sihtsadamasse jõudmist. LENNUKi pardal oli ravimeid ja meditsiinivarustust aukartust- äratavas koguses. Olid ka hambaarsti tangid, kuid puudus hamba- arst. Enne reisi saime mina ja madrus Tiit Pruuli ka mõningase para- meediku ettevalmistuse, kuid meid nõustanud hambaarst dr Männaste manitses hamba väljatõmbamisest viimase võimaluseni hoiduma. Ei aidanud enam tabletid ega viinaga loputamine. Tüüri- mehe üks põsk oli punnis nagu koopaoraval ja mehel silmad valust juhmid. Ümberringi aga ekvatoriaalselt tüüne lage meri. Otsustasin igaks juhuks võtta kursi lähimale sadamale, milleks osu- tus Libeeria pealinn Monrovia. Andsin ka elus esimest ja loodetavasti viimast korda satelliitsidesüsteemi Inmarsat C kaudu eetrisse kiirteate PAN PAN. Lisaks võtsin ühendust Välisministeeriumiga, et saada infot Libeeria kohta. PAN PAN teatele reageerisid kaks laeva, kellel oli pardal vajaliku kvalifikatsiooniga arst. Esimene neist kuulus Ühendkuningriigi rahuvalvejõududele ning oli ankrus Sierra Leone pealinna Freetowni
24
TEEJUHT / NR 6
Powered by FlippingBook