Foto: Alfred Veitmann, Eesti Rahva Muuseum
Foto: Saaremaa Muuseum
Üldvaade Jaagarahu sadamale 1931. aastal: laevad paekivilaadungi ootel.
Tüüpiline vaade rannakülale: esiplaanil lautrikoht, purjepaadid lahel valmis vajadusel ankrusseisva laeva juurde minema. Foto umbes 1927. aastast.
Foto: Eesti Meremuuseum
Foto: Saaremaa Muuseum
Marmor 1 kai ääres paremal. Vasakul praam ja taga purjelaev.
Jaagarahu sadama ehitus on veel pooleli. Silla ääres on kitsikuses auru- ja purjelaevad, kaldal näha paadivinnad ja rannarahva paadid.
Foto: Eesti Meremuuseum
Foto: Eesti Meremuuseum
Purjelaev Jaen Teär Jaagarahu sadamas.
ASi Eesti Marmor praamid Saaremaal Jaagarahu sadamas 1930. aastal.
kene“. Järgmistel aastatel jõuti niikaugele, et silduda said ka suure- mad laevad.
Nagu väljendas kauaaegne Veeteede Valitsuse direktor Eduard Avik: erakapitali kaasamisega tuleb ehitus riigile odavam, rajatised jäävad alles ka siis, kui ettevõte peaks tegevuse lõpetama. Hilisem elu näitas, et tal oli õigus.
1939. a oli Jaagarahul maapoolne 340 m pikk ja 4,5 m lai kruusa- kattega kivimuul. See jätkus 65 m pikkuse püstpalkidel sillaga, mille peal hõredalt plangud. Silla ääres oli vett kuni 4 m, kai otsas 6 m.⁴ Poole miili kaugusel ankrupaik, kus seismine oli võimalik iga ilmaga. Kivimurruga ühendas kilomeetripikkune kitsarööpmeline raudtee.
³ 1938. a läksid rannaliinid G. Sergo & Ko kätte ning laevadele anti uued nimed. ⁴ Roomassaare sadamas oli sügavust kuni 4 m, Papisaares 2,5. Mõntus oli silla otsas sügavust isegi 7 m, kuid sadam oli lagunenud, kai ääres seismine polnud teatavate tuultega võimalik ning tema tähtsus oli väike.
43
TEEJUHT / NR 6
Powered by FlippingBook