MAA õige ulukiohtlikumad teelõigud koonduvad Eestis peamiselt K põhimaanteedele Tallinna ja vähemal määral Tartu ümbru- sesse. Et liiklustihedus enamikul lõikudel on suur, siis on paljudel juhtudel eelistatud lahenduseks eritasandilised ulukiläbi- pääsud, mis võimaldavad metsloomadel ohutult maanteed ületada. Praegu on Eestis viis ökodukti ja kolm tunnelit meenutavat suuruluki altpääsu. „Praegu on meil töös ja juba ka valminud mitmeid eelprojekte, milles planeeritud ka uute ökoduktide rajamine,“ räägib Transpordiameti keskkonnakorralduse juht Villu Lükk. „Teehoiukavaga on kinnitatud lähiaastatel Libatse–Nurme lõigu ehitus Tallinna–Pärnu–Ikla suunal, kuhu on plaanitud rajada kaks ökodukti.“ Töös on veel mitmeid eelprojekte: nii on suuruluki läbipääsud planeeritud Jõhvi–Toila lõigule Tallinna–Narva maanteel, Tartu maanteel Mäo–Imavere lõigule, Adavere ja Põltsamaa mööda- sõitudele. Ökoduktide vahemaad Ökoduktide tiheduse dikteerib loodusmaastik: metsasemas piir- konnas tuleks neid rajada tihedamalt, ent valdavalt kultuurmaasti- kuga aladel on loomade liikumist vähem ja ka ökodukte pole nii palju vaja. „Erinevad käsiraamatud annavad erinevaid soovitusi, ent on hinnatud, et maksimaalne vahemaa kahe ökodukti vahel võib olla kuni 10 kilomeetrit, aga pigem 5–7 kilomeetrit. Meil on selle eesmärgi saavutamiseks veel vaja tööd teha,“ nendib Lükk. „Kui vaatame meie esimest täistarastatud Kose–Võõbu ja Võõbu–Mäo teelõiku, mis on 40 kilomeetri pikkune, siis seal on ökodukte kolm, seega ökoduktide vahemaa on soovituslikust suurem, neid on vähe ja hõredalt.“ Mainitud lõigule soovitasid ulukieksperdid rajada kuus ökodukti, ent kolm neist asendati samatasandiliste lahendustega, mis aga ei ole nii turvalised. „Sisuliselt tehti tarakatkestus ja paigaldati liikleja hoiatussüsteem. Paraku ei jälgi ega järgi meie liikleja kuigi tähelepanelikult hoiatusi, mis teavitavad loomade liikumisest, seetõttu edasistes projektides me enam neid lahendusi ei kasuta,“ nendib Lükk. „Tänasel päeval, kui ulukiuuring näeb ette eritasandi läbipääsud, siis on nii ka projekteeritud ja loodame, et läheb ehituseks.“ Ulukiuuringu aruanded Just ulukiuuring on sisendiks teelõigu keskkonnamõjude hinda- misele. Ulukiuuringu aruanne annab juhised, milliste mõjudega peab arvestama ja millised rajatised on teelõigul vajalikud, et pro- jekti saaks ellu viia. „Ulukieksperdid annavad soovituse nii läbi- pääsude asukoha kui ka mõõtmete kohta,“ osutab Lükk. „Mida oluli- sem loomade rändetee piirkonnas on, seda laiemat ökodukti soovi- tatakse.“ Seega on võrreldes Tallinna lähedusse jäävate ökoduktidega veelgi olulisemad Kesk-Eestisse rajatavad loomade läbipääsud – metsa- massiivides elavad loomad liiguvad rohkem ja sinna soovitavad ulukieksperdid laiemaid rajatisi, laiusega 60–75 meetrit.
Rajakaamera salvestis kitsedest.
Soovitusi kujundades loevad ulukieksperdid erinevate maade juhen- deid, otsivad analoogiaid meie loodusmaastikuga – näiteks võiks ju arvata, et lähiriikide praktika võiks ka meile olla heaks eeskujuks. Tegelikkuses on Soomes-Rootsis kaljusem pinnamood ja sealse mitmekesise maastikuga harjunud loomad kohanevad kergemini kitsaste oludega, seega ei pruugi Põhjamaade praktika olla meie olu- des parim lahendus, millest lähtuda: „Arvestatakse nii teiste maade kogemusi kui ka juhendites toodud soovitusi, neid andmeid võetak- se arvesse ja kombineeritakse välitööde tulemustega, reaalsete ulukite liikumise andmetega.“ Olulised seired Valminud ökoduktide kasutamise kohta on läbi viidud ka seired, nii on hinnatud põhimaantee nr 2 Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa Kose–Võõbu teelõigu ulukirajatiste, sh Rõõsa ja Nõmmeri öko- duktide toimivust, samuti Kolu ja Kohatu ökoduktide toimivust – nende uuringute tulemused on olnud rõõmustavad. „Ulukitel ei pruugi läbipääsu omaksvõtt kiiresti minna, see oleneb nii ökodukti asukohast kui ka disainist. Mõnikord on mõistlik seire teha teatud ajaperioodi möödudes, et elustik jõuaks uue korraldusega harjuda – ka ehitus on loomadele suur häiring ja nad võivad mõneks ajaks selle elupiirkonna üldse hüljata,“ osutab Lükk. Uudsed rajatised on näiteks Kärevere–Kardla lõigu suuruluki tunne- lid, samuti suur ökodukt Võõbu–Mäo lõigul. „See on meil ka pisut problemaatiline, sest on väga kõrge – kui loom läheneb ökoduktile, peaks ta selle jalamile jõudes nägema teiselt poolt puid, ent viimane on nii suur, et teise poole mets ei paista. Siin on vaja jälgida, kuidas ulukid läbipääsu omaks võtavad, ent teame nii kogemuse kui ka kirjanduse põhjal, et omaksvõtt ei pruugi ruttu minna,“ osutab Lükk. Inimestele keelatud Iga uus rajatis tekitab uudishimu ja seda ka kahejalgsetes liiklejates. „Uudistajaid ikka tuleb: kui rajatis on uus ja värske, siis rohkem, hiljem jääb ökoduktil liikumist vähemaks,“ nendib Lükk. Paraku võib inimese liikumine ja lõhnajälg mõnedele liikidele eba- meeldiv olla ja loomi segada: „Kose–Võõbu lõigu ökoduktidel näeb aeg-ajalt, et inimesed käivad seal peal, ent kutsume üles sellest hoiduma. Eriti hull, kui ökoduktile minnakse peale maastikusõiduki- tega, lõhkudes lisaks pinnast ja rajatud haljastust. Kui ökodukti juu- res on liikumist keelavad märgid, ei tohi sinna minna.“
60
TEEJUHT / NR 6
Powered by FlippingBook