Kui surm Chicagos ringi käis … Esimene inimelu nõudnud liiklusõnnetus, mille üheks osaliseks oli auto, leidis aset 17. augustil 1896 Londoni tänaval, kui jalakäija Bridget Driscoll sõideti surnuks masinaga, mille roolis oli Arthur Edsell. Ohvrit uurinud arst arvas, et sedasorti rumalusi ei juhtu enam kunagi. Selline hinnang osutus sügavalt ekslikuks. Ameerika Ühendriikides tõusis autoõnnetustes hukkune arv 1907. aastal ligi 500 ohvrilt 15 000-ni 1923. aastal. Liiklusohutuse küsimus muutus terava ühiskondliku debati teemaks, mis tulenes plahvatuslikust liiklussurmade kasvust ning linnaliikluse ummistu- misest. Inimesed ja veoloomad polnud uue liiklusvahendi – autoga – harjunud ja maanteed ning linnatänavad polnud nende lisandumi- seks liiklusesse ette valmistatud. 1920.–1930. aastate liiklusolud kujunesid Ameerikas ja Lääne- Euroopas eriti ohvriterohkeks, kui võrrelda tollast ohvrite arvu II maailmasõja järgsete näitajatega. Nii näiteks hukkus Suurbritan- nia teedel ja tänavail 1934. aastal 7300 inimest, samas kui 1972. aastal oli liiklussurmade arvuks seal 7700 hukkunut. Tuleb arvestada, et viimasel juhul oli autode arv võrreldes varasemaga juba kümnekordistunud. Samasugust trendi võib täheldada ka mujal. 1920.–1930. aastatel hakati korraldama Ameerika linnades liiklus- ohutuse teavituskampaaniaid. Neid organiseerisid eriti kohalikud autoettevõtlusega seotud äriringkonnad, keda toetasid linna- planeerijad, insenerid ning auto- ja matkaklubid. 1935. aastal pälvis USAs avalikkuse tähelepanu ajakirjanik J. C. Fur- nase artikkel ajakirjale Reader's Digest (mille põhjal sündis 1936. aastal ka film) pealkirja all … And Sudden Death, mis pidi šokeerima rahvast, kujutades autoõnnetuste tagajärgi kõige võika- mates üksikasjades. See artikkel pälvis tähelepanu ka Eestis. 1936. aastal avaldas Päevaleht (26. aprill) sellest pikema tõlke peal- kirja all „Surm istub autos sinu kõrval“:
Foto: Eesti Maanteemuuseum
Teise üleriikliku liiklusnädala teavitusvoldiku esikaas (1939). Repro.
Liikluskultuur eile, täna, homme iiklusjulgeolek sõltub keerukast meetmete ja poliitikate L kompleksist. Suure osa õnnetustest põhjustab jätkuvalt inimlik tegur ehk inimlik eksimus. Lähitulevikus loodetakse seda momenti minimeerida tehnoloogia abil ehk isejuhtivate autode kasutuselevõtuga. 85 aastaga on autotranspordi osakaal, maht ja tähtsus sadades kordades kasvanud, ohvrite arv aga jäänud arvuliselt paljuski samasse suurusjärku. Praegusaegse inimese tajumaailm on koha- nenud autoliiklusega, kuid momendid, mis vajasid teadvustamist turvalisuse ja ohutuse tagamise seisukohalt, on jäänud paljuski samaks. Aastakümnete jooksul on teinud paljud naised ja mehed igapäevast tänuväärt (teavitus)tööd nii Transpordiametis (ja selle arvukates eelkäijates), politseis ja mujal, et meie liikluses inimesed jõuaksid turvaliselt ja ohutult sihtkohta, et õnnetusi ei juhtuks. Siinkohal meenutame, kuidas see kõik alguse sai.
85 aastaga on auto- transpordi osakaal, maht ja tähtsus sadades kordades kasvanud, ohvrite arv aga jäänud arvuliselt paljuski samasse suurusjärku.
71
TEEJUHT / NR 6
Powered by FlippingBook