MAA
isegi hirmutavatest elementidest olid mõjutatud ka 1930. aastatel Eestis läbiviidud liiklusohutuse kampaaniate materjalid. Ameerika autokultuuri mõjudest ei jäänud puutumata ka tollase vaba maailma osaks olnud Eesti. Autoajastu algus Eestis ja sellega kaasnenud ohud Esimesed autod ilmusid Eesti liikluspilti juba 19. sajandi viimastel ja 20. sajandi algusaastail. Esimene surmaga lõppenud liiklusõnnetus leidis aset 1908. aastal Tallinnas, mil kohalik kivitööstur Einberg ei tulnud toime auto juhtimisega ja sõitis surnuks vanemast härras- mehest linnakodaniku. Samal ajal hakati välja töötama esimesi kohalikke liiklusmääruseid. Autotranspordi hoogsamast arengust saab Eestis rääkida 1920. aastate lõpust, mil autode arv hakkas järjekindlamalt kasvama. Sel ajal hakati ka riiklikul tasandil autoliiklust senisest enam korraldama ja reguleerima. Esialgu reguleeris liiklust hulk kohalikke määrusi. Linnad, alevid ja maakonnad andsid 1920. aastatel oma haldus- piirkonnas välja kehtivaid erimäärusi, mis üldjoontes sarnanesid üksteisega, kuid alati leidus ka mõni teistest erinev punkt. Lubatud sõidukiirused varieerusid 5 ja 25 km/h vahel. 1925. aastal reguleeriti teedeministeeriumi määrusega ka autojuhile ja sõidukiirusele seatud nõuded. 1929. aastal kehtestati esimene jõuvankrite seadus ja selle rakendusmäärused. Esimesed üleriigilised liiklusmäärused kehtestati Eestis 1936. aasta sügisel. Samast ajast alates hakati järjest enam teadvustama ka ohutu liikluskäitumise propageerimise vajadust. Sellele avaldas otsest mõju kiirelt kasvav mootorsõidukite arv Eesti liikluses. 1930. aastate lõpuks hakkas kõigi mootor- sõidukite arv Eestis kokku küündima kümne tuhande jõuvankri piiri- maile. Lisaks jõuvankritele kasvas Eestis, eriti 1930. aastatel peale majanduskriis, jõudsalt ka jalgrataste arv. 1940. aastaks oli Eestis registreeritud juba üle 200 000 jalgratta. Umbes sama palju liikus avalikel teedel ka registreeritud hobuveokeid. Liiklusõnnetused pälvisid trükimeedias tähelepanu ja leidsid seal sagedast kajastamist. Kuigi liiklusõnnetuste üldarv aastate jooksul vähenes, mis näitas inimeste harjumist ja kohanemist mootor- sõidukitega, jäi õnnetuste arv liiga suureks. Liikluses hukkunud isikute hulk oli Eestis tollaste andmete järgi suurem kui paljudes Lääne-Euroopa riikides. Eestis oli see näitaja iga 1000 registreeritud mootorsõiduki kohta 1938. aasta andmetel näiteks 11, samas kui nt Belgias, Inglismaal ja Taanis vaid 2–3. Seega ületas liikluses surma- saanud isikute suhteline arv Eestis mitmekordselt suurema auto- liiklusega riikide õnnetuste arvu. Arvestades, et ligi 1/3 mootorsõidukeist leidis kasutust Tallinnas ja selle lähistel, siis on ka arusaadav, et suurem osa õnnetustest langes linnadele. Samas toimus surmaga lõppenud õnnetustest 1938. aas- ta andmetel maapiirkondades enam kui 60% ja veidi rohkem kui 40% vigastusi tekitanud õnnetustest. Väljaspool linnu aset leidnud õnne- tused olid keskmiselt palju raskemate tagajärgedega, mis tulenes maanteedel arendatud suurematest kiirustest. Õnnetuste iseloomu järgi moodustasid umbes poole õnnetuste üldarvust sõidukite kokkupõrked, järgnesid otsasõidud jalakäijaile.
Foto: erakogu
Autoõnnetuste teadaandmine – neid oli aasta jooksul ligi miljon, millest 36 000 lõppes surmaga – ei anna autosõitjale ligikaudseltki kujutelma neist kohutavaist hädaohuvõimalusist, mis teda varitse- vad. Ei teata aimatagi, kui palju verd ja surmapiinu õieti peitub selle kaine statistika taga. Hädaohte tuleb sõitjaile näidata palju tungiva- malt kui kuivad arvud seda suudavad. Iga autojuht, kes pole sündinud idioot, kas või olles ainult kuulnud raskest kokkupõrkest – või olles teada saanud, et ta tuttav, kellega ta alles möödunud nädalal on koos istunud, lamab murtud selgrooga haiglas, sõidab vähemalt ajutiselt aeglasemalt. On vaja pidada meeles, et igakord, kui annad gaasi, surm istub sinu kõrvale ja varitseb parajat hetke. /…/“ See kirjatöö ja teised samalaadsed pälvisid laialdast tähelepanu ja sundisid autotootjaid ning autoliikluse edendajaid panustama veelgi enam avalikku liiklusharidusse ja ohutusalasesse teavitustöösse. Siin visandatud šokeerivatest kujunditest, teatud hoiatavatest ja 1939. aasta Eesti liiklusnädala visuaalid olid mõjutatud ajajärgule iseloomulikest hirmutavatest motiividest. Surma sümboleid 1939. aasta liiklusnädala teavitusvoldikutelt.
72
TEEJUHT / NR 6
Powered by FlippingBook