Kümmekond aastat tagasi otsustasid mudellennunduse, droonide ja militaarsete huvidega inimesed teha oma hobidest äri, asutasid ettevõtte Threod System ning hakkasid päris oma kontseptsiooni järgi välja töötama mehitamata õhusõidukeid. hreod Systemsi juhatuse liige Arno Vaik märgib, et ettevõte T sai alguse inimeste hobidest ja huvidest, kusjuures ega alguses ei olnud esmatähtis hakata tingimata militaar- otstarbelisi droone tootma. Nii toodeti alguses päris palju droone, mis kandsid filmikaameraid ning mille juures tuli tegeleda pea- asjalikult kaamera stabiliseerimise ja muude filmikvaliteeti tagavate asjade arendamisega. Aja edenedes aga kandus Threodi konku- rentsieelis teiste droonitootjate ees üha enam sõjanduses ja riigi- kaitses rakendust leidvate droonide poole. Drooni põhiülesanne – vaatlus ja jälgimine Viimsis asuv Threod toodab droone, mis näevad välja justkui väiksemat sorti purilennukid, kusjuures teatud mõttes need õhusõidukid purilennukitelt tuntud lennuomadusi kasutavadki. Viie meetrini küündiv tiivaulatus tagab nimelt olulise energia kokkuhoiu võrreldes n-ö helikopteri tüüpi droonidega, kuna Threodi droon suudab tiibu kasutades õhus planeerida ja niimoodi arvestatava osa akudesse talletatud energiat säästa. Nõnda pikeneb omakorda ka drooni lennuulatus. „Tiib annab droonile juurde lennuaega. Nelja propellergiga lendami- ne on ikka kõvasti energiat nõudev tegevus ja sellisel moel sarnase suurusklassiga lennuvahend üle 40–45 minuti õhus ei püsi,” selgitab Arno Vaik. „Tiiva tõstejõudu kasutades lendamine on oluliselt ökonoomsem. Tõsi – tiibadega droon ei liigu vasakule-paremale ning üles-alla nii kiiresti, kui ainult propellerite abil lendav droon, aga samas võidab tohutult palju energiatõhususes.” Energia säästmine lennu ajal on droonide puhul ülioluline, sest kõige raskem komponent, mida selline lennumasin peab kaasas tassima, on aku, mis moodustab vähemalt kolmandiku drooni kogukaalust. Threod Systems ei tooda nn kamikadze-droone, praegu tootmises olevad kaks mudelit – EOS C VTOL ja Stream C, on mõlemad tiibadega n-ö jälgimis- ja vaatlusdroonid, olgu siis tsiviil- või militaarotstarbel ning neid oodatakse alati pärast iga missiooni lõppu koju tagasi. Need droonid ei vea kaupa ega mingeid muid esemeid. Stream C on kasutuses ka Eesti kaitseväes. „Droonide konstruktsiooni arendamisel on kõige kriitilisema tähtsusega tiib, mis peab olema ökonoomne, kerge, efektiivselt töötama ja lennumasinat võimalikult kaua õhus hoidma, tagades sellele hea aerodünaamika. Sellepärast näevadki meie insenerid tiibade disainimisega kõige rohkem vaeva,” räägib Vaik. „Selle juurde käivad muidugi ka muud asjaolud – droon peab olema kaalult võimalikult kerge, aga samas niiskuse-, tuule- ja muidu igas mõttes ilmastikukindel.”
„Droonide konstruktsiooni arendamisel on kõige kriitili- sema tähtsusega tiib, mis peab olema ökonoomne, kerge ja lennumasinat võimalikult kaua õhus hoidma.” Arno Vaik
Arendustöös kasutatakse muuhulgas ka sõjalistel missioonidel käinud inimeste nõuandeid ja tähelepanekuid.
Vertikaalne startimine lisab paindlikkust Threodi drooni üks omapära teiste sarnaste ees on võime startida vertikaalselt, n-ö kopterirežiimis. Kui droon on saavutanud vajaliku kõrguse, hakkab see liikuma lennukirežiimis, vertikaalset liikumist võimaldavad mootorid lülituvad välja ning drooni hakkab edasi vedama ninas paiknev harilik propeller. Õhus püsib lennumasin aga tiibade tekitatava tõstejõu mõjul. Seega – drooni tõstmiseks on neli mootorit, edasivedamiseks aga ainult üks. Arno Vaigu sõnul on nii drooni mehaanika kui ka tarkvara omavahel tihedalt seotud, mistõttu neid peab arendama ja paremaks lihvima koos. Nii käib näiteks drooni kere disainimisega käsikäes ka lendu juhtiva tarkvara arendamine, sest kui konstruktsioonis midagi muuta, mõjutab see ka tarkvara ning selle toimimist. Kuigi droonidel on ka käsitsijuhtimise võimalus olemas, siis üldiselt lendavad nad ikkagi autopiloodi abil mööda etteantud teekonda – kasutaja annab droonile ülesande, näiteks tõusta mingisugusele kõrgusele ja liikuda ettenähtud koordinaatidega punkti ning siis spetsiaalne tarkvara asub juba ise lennumasinat juhtima. Nii ei pea operaator andma otsekäsklusi mootoritele, vaid seda teeb juba automaatika. „Meie droonil on üpris suur tiivapindala, mistõttu tuul mõjutab lendu päris oluliselt ja käsitsi on selle täpselt juhtimine ikka väga keeruline, kui mitte võimatu,” märgib Vaik. „Arvuti suudab pidavaid korrekt- sioone anda kordades rohkem ja täpsemalt. Põhiline juhtimis- vahend on GPS, mis aitab droonil õigel kursil püsida.” Arno Vaik tõdeb, et mehitamata lennuvahendite pealetung on viimastel aastatel üpris kiire ning põhjalik ja kõikehõlmav seadus- andlik regulatsioon on Euroopa Liidus nende suhtes veel n-ö täpsustuste järgus ja uusi aspekte tekib järjest juurde. Samas ametkonnad sellega tegelevad ja muudatusi tuleb sageli juurde, mistõttu ka droonide ehitaja peab õigusloomel kogu aeg silma peal hoidma.
95
TEEJUHT / NR 6
Powered by FlippingBook