estis põhineb riigiteede niitmine seisunditasemetel, millele E vastavad maksimaalsed lubatud rohukõrgused. Hoolduse vastavust hinnatakse selle alusel, kas teepeenra rohu kõrgus püsib etteantud piirides ega ületa seisunditasemele kehtestatud maksimaalset taset. Selline lähenemine eeldab, et rohukasv on ajaliselt piisavalt prog- noositav ning niitmist on võimalik ajastada nii, et piirväärtusi ei ületata. Praktikas see eeldus alati ei kehti. Rohukasvu kujundavad mitmed tegurid, sealhulgas õhutemperatuur, sademed, niiskus- režiim, mullastik ning kasvuperioodi erinevad etapid. Varasuvel võib kasv olla kiire ja hüppeline, suve keskpaigas stabiliseeruda ning hilis- suvel taas muutuda. Samuti võivad tingimused erineda märkimis- väärselt nii piirkonniti kui ka sama piirkonna sees, näiteks varjuliste ja avatud alade vahel. Selline varieeruvus tähendab, et rohukasv võib ühes piirkonnas jõu- da seisunditasemele kehtestatud piirväärtuseni oluliselt varem kui teises. Niitmise ajastamine ei ole seetõttu üksnes tööde planeeri- mise küsimus, vaid sõltub tegelikust kasvudünaamikast. Aastatel 2023–2025 viis Transpordiamet läbi niitmise pilootprojekti, mille eesmärk oli saada mõõdetav ülevaade rohukasvu dünaami- kast eri hooldepiirkondades ning hinnata võimaliku kuupäeva- ja kordadepõhise niitmise rakendatavust. Piloot hõlmas Saare, Võru, Pärnu, Ida-Harju ja Lääne-Harju hooldepiirkondi, kus teehooldajad mõõtsid pilootlõikudel teepeenarde rohukõrgust ligikaudu iga 10–15 päeva järel. Pilootprojektis ei piirdutud üksnes rohukõrguse mõõtmisega. Igal hooajal vaatlesid Transpordiameti töögrupi liikmed pilootlõike ka kohapeal, hinnates teeäärsete alade seisundit visuaalselt. Vaatlus- tel pöörati tähelepanu nii üldisele hooldusilmele kui ka taimkatte arengule, sealhulgas liikide mitmekesisusele ja kasvufaasidele. Sel- line vahetu hindamine võimaldas siduda mõõdetud andmed tege- liku olukorraga maastikul ning hinnata niitmise mõju nii liiklusohutu- sele kui ka keskkonnale. Kolme aasta jooksul kogutud andmestik võimaldas hinnata rohu- kasvu muutusi ajas ning võrrelda piirkondlikke ja aastate vahelisi erinevusi. Mõõtmised näitasid selget mustrit: kõigis piirkondades kiirenes rohukasv varasuvel ning saavutas maksimumi sageli enne seda, kui niitmine praktikas toimus. Mitmel juhul ulatus rohukõrgus enne niitmist 60–75 sentimeetrini, ületades nii 60 sentimeetri kontrollpiiri kui ka kehtivate seisunditasemete piirväärtused. Sellised olukorrad ei olnud üksikud kõrvalekalded, vaid kordusid erinevates piirkondades ja mitmel aastal. See viitab sellele, et rohukasvu dünaamika võib viia piirväärtuste ületamiseni ka olu- korras, kus teepeenra niitmised on planeeritud ja teostatud tava- pärase töökorralduse kohaselt. Seega ei ole küsimus üksnes tööde teostamises, vaid nende ajastamises. Pilootprojekti tulemused tõid selgelt esile paikkondlikud erinevused. Saaremaal oli teepeenarde rohukasv üldjuhul aeglasem ja ühtla- sem, samas kui Võrumaal kasvas rohi kiiremini ja hüppelisemalt. Sellest tulenevalt võib rohukasv ühes piirkonnas ületada lubatud
piirväärtuse märksa varem kui teises. See tähendab, et niitmise ajastamisel tuleb arvestada piirkondlike eripäradega ning ühtne tööde planeerimine ei pruugi alati tagada nõuetele vastavat tule- must. Pilootprojekti käigus hinnati rohukõrguse muutust ajas ning võrreldi mõõtmistulemusi niitmise tegeliku ajastusega. Kolme aasta mõõt- mised näitavad, et rohukasv ei ole ajaliselt ega ruumiliselt ühtlane, vaid sõltub otseselt kasvuperioodi faasist ja keskkonnatingi- mustest. Kõige kriitilisemaks osutus varasuvi, mil rohukasv on kõige kiirem. Just sel perioodil võib rohi lühikese ajaga saavutada kõrguse, mis ületab kehtestatud piirväärtused. Kui niitmine ei toimu selle kasvufaasi suhtes õigel ajal, ei ole võimalik tagada, et rohu kõrgus püsib kogu perioodi vältel lubatud piirides. Eraldusribade puhul näitas pilootprojekt, et ühe niitmiskorraga hoo- aja jooksul on põhimõtteliselt võimalik toime tulla, kuid see eeldab täpset niitmise ajastust ja olukorra pidevat jälgimist. Enne niitmist võib rohi kasvada kõrgeks, mis mõjutab nii nähtavust kui ka hool- duse visuaalset kvaliteeti. Niitmise ajastus mõjutab otseselt taimede õitsemist ja seemnete levikut. Varajane niitmine katkestab taimede loomuliku arengutsükli, samas kui hilisem niitmine võimaldab sellel lõpule jõuda. Liiklus- ohutuse seisukohalt ei ole määrav, kui madalaks rohi pärast niitmist lõigatakse, vaid olulisem on niitmise ajastus ning see, kuidas käsit- letakse niidetud biomassi. On oluline, et võimaliku kuupäeva- või kordadepõhise niitmise raken- damisel ei käsitletaks ajastust jäigalt. Arvestada tuleb tegelikku rohukasvu ning seda mõjutavaid tegureid, nagu varasuvised inten- siivsed kasvufaasid ja suvised stabiliseerumisperioodid, kindlasti ka põud, liigniiskus, temperatuur, valgusolud ning kasvukoha eripära. Need tegurid mõjutavad otseselt seda, millal rohi saavutab kriitilise kõrguse ning millal on niitmine vajalik. Pilootprojekti tulemused näitavad, et niitmise tulemus ei sõltu ainult sellest, kui sageli niidetakse, vaid eelkõige sellest, kui täpselt suude- takse niitmise ajastus siduda tegeliku kasvuga. Tõhusam korraldus eeldab seetõttu paindlikkust ja seiret, mis võimaldavad reageerida muutuvatele oludele ning arvestada piirkondlike eripäradega. Selline lähenemine ei muuda kehtiva süsteemi aluspõhimõtet, vaid aitab seda paremini rakendada. Maksimaalse rohukõrguse nõue jääb jätkuvalt hoolduse hindamise aluseks, kuid selle täitmine eel- dab ajastamist, mis lähtub tegelikust olukorrast maastikul. Täname kõiki pilootprojektis osalenud teehooldajaid nende aja, pühendumuse ja sisuka panuse eest. Nende huvi ja koostöövalmi- dus alusandmete kogumisel oli olulise tähtsusega uue niitmiskorra väljatöötamiseks vajaliku teadmise kujundamisel. Transpordiameti ja teehooldajate esindajatest koosnev töögrupp jätkab niitmissüsteemi edasiarendamist eesmärgiga töötada välja uus niitmiskord, mis arvestab pilootprojekti käigus saadud teadmisi ning võimaldab senisest täpsemalt siduda niitmistööd tegeliku rohukasvuga.
55
TEEJUHT / NR 18
Powered by FlippingBook