nud ning kogu lugu oleks sinnapaika jäänudki,“ mõtiskleb Roolaid nüüd tagantjärele. „Aga niimoodi jäi huvi püsima ja nüüdseks olen praktiliselt kogu elu mudellennundusega tegelenud.“ Mõni aasta hiljem sattus Marko koos paari sõbraga huvikeskusesse Kullo, kuhu kutsuti ringidesse uusi õpilasi. Kullos oli juba siis mudeli- pood, kuhu esimest korda sisse astudes tundis ta end fantaasia- maailma jõudnuna, silmates riiulitel kõiki mudellennuki detaile, väikseid mootoreid ja muid vidinaid. Kõik see, millest ta oli aastaid unistanud, oli siin käeulatuses. Ühtlasi sai ta aimu, kui kalliks see hobi võib kujuneda, sest hinnad olid kolossaalsed nii siis kui ka tänapäeval. Aga see teda tagasi ei hoidnud, pigem sai üha enam kinnitust teadmine, et kuskilt otsast tuleb alustada ja seega ta otsus- taski end Kullo mudellennunduse huviklassi kirja panna. Sel ajal oli Marko 14-aastane ehk mõnevõrra vanem kui teised klassikaas- lased. „Kuigi alguses ehitasime ka mõned kummimootoriga mude- lid, siis minu kindel unistus oli ikkagi tegeleda raadio teel juhitavate lennukitega ja õige pea sain ka sellele pühenduda,“ meenutab Roo- laid. „Raadiolennukid olid ka siis päris kõrge tase, sest raadio teel juhitava mudeli ehitamine nõuab märksa rohkem materjale ning lisaks elektroonika paigaldamist ja seadistamist, mis tuleb endal hankida.“ Sponsorid aitavad hoida kõrget taset Kullo õpilasena alanud teekond kulges edasi juba loogilist rada mööda, seda enam, et füüsikat nimetab Marko oma lemmikaineks juba põhikoolist alates. Ka keskkooli lõputööd olid Roolaiul seotud mudellennukitega. Hiljem asus ta õppima Tallinna Pedagoogika- ülikooli, omandas töö- ja tehnoloogiaõpetaja kutse ning on nüüd juba 23 aastat huvikeskuses Kullo mudellennunduse õpetaja. Mudelite ehitamisest on ta suutnud hobi kõrval teha ka äri. Vähemalt sellise, mis korvab suuresti uute projektidega kaasnevad kulutused. Roolaiu YouTube'i kanalil, kus ta tutvustab mudellennundust ja lennumasinate ehitamist, on tänu arvukatele jälgijatele arvestatav reklaamitulu ning tänu sellele on tema tegevusele mitmesugust tuge pakkunud ka mitmed mõjukad sponsorid. See on tegevusvabaduse saavutamiseks väga oluline. Kuna projekte on rohkesti, siis saab sponsoritelt saadud tehnikaga varustada ka mudellennunduse õpetamist Kullo huvikoolis. Mudellennukite käsitööna valmistamine on rahaliselt sedavõrd kulukas, et pole mingit mõtet neid müügiks teha – Hiinas toodetud kraam on lihtsalt niipalju odavam, et sellega on mõttetu turul võis- telda. Hiinast saab nimelt kõike – nii valmis mudeleid, droone kui ka nn pakendikaupa, mille põhjal saab ise lennumasinaid kokku panna. Sestap tuleks paljude töötundide arvelt käsitsi valmistatud mudel kümme korda kallim kui Hiina analoog. Mudelite detaile – näiteks mootoreid, käiguosi ja elektroonika- komponente – saab kaubandusest osta või tellida veebipoodidest. Tänapäeval ehitatakse lõviosa mudellennukitest, eriti väiksemad kuni paari-kolmekilosed mudelid, elektrimootoritega. Sisepõlemis- mootoriga raadio teel juhitavate lennukite ehitamine on jäänud
Marko Roolaid on mudellennundusega tegelenud enam kui 30 aastat ning ta on peaaegu ainus selle huviala esindaja Eestis, keda võib pidada professio- naalseks RC- ehk raadio teel juhitavate mudellennukite ehitajaks. astaid tagasi noorte seas vägagi populaarne tegevus on A tänaseks kõvasti huvilisi kaotanud, sest ühest küljest nõuab mudellennukite ehitamine püsivust ja järjekindlust, teisalt on tegemist hobiga, mis tõsise pühendumise korral raha- kotist suure tüki haukab. Mudellennundus on vana ja väärikas hobi, mis oli ka nõukogude noortele tegelemiseks kohane. Koolides tegutsesid mudellennu- ringid, käidi võistlustel ja korraldati näitusi. Tõsi, enamasti olid toona ehitatud lennukid suhteliselt lihtsad, jõuallikaks kummimootor ning üldjuhul neid juhtida ei saanud. Aga valkonnaga tegeleti ja see oli ühiskonnas soositud. Roolaid mäletab, et kui ta lapsepõlves sattus toona veel avatud Tapa lennuväljal mudellennukite lennudemonstratsioonile, oli suur plats rahvast täis – huvilisi jagus nii väliüritustele kui ka huvikoolide mudellennuringidesse. Nüüd, kui midagi sellist korraldataksegi, võib kohaletulnud rahva tema sõnul kahe käe sõrmedel üles lugeda. Huvi on kadunud, kuigi õigem oleks vist öelda, et noorte tähelepanu on liikunud teistesse valdkondadesse. Näiteks võib lihtsama drooni poest osta juba valmiskujul – see ei nõua erilist ehitusoskust ega leiutajamõtlemist. Mudellennunduse selgrooks on aga iseehitamine, nuputamine, konstrueerimine, seda alates tööjooniste koostamisest kuni valmis detailide kokkumonteerimiseni. Hobi kallis hind ei kohutanud Juba varasest koolipõlvest füüsikaga sina peal olnud Marko Roolaiu esimene tutvus mudellennukite maailmaga sai alguse piiritaguste telekanalite noortesaadetest, kus näidati mudellennukite ja -kopte- rite ehitamist ning lennutamist. Juba sel ajal olid olemas raadio teel juhitavad mudelid ja valdkond hakkas noormeest tasapisi paeluma. 1990. aastate keskpaigas oli mudellennundus Eestis küllaltki heal järjel, kuid info, materjalide ja oskuste leidmine oli Roolaiu mäleta- mist mööda väga keeruline, sest teadmised liikusid vaid tegijate ringis. Nii ei osanudki ta alguses kusagilt oma kiindumuse realiseeri- miseks midagi käegakatsutavat leida. Kuni ühel päeval märkas ta Noore Tehniku poes müügis olevat lae alla riputatud lennukimudelit. Poiss läks koju jutuga, et tahab seda endale. Mõistagi talle seda ei ostetud, sest mudel maksis 2500 krooni ringis, mis oli sel ajal enam- vähem pere terve kuu raha. „Võib-olla oligi nii parem, sest kui ma oleks selle mudeli saanud, oleksin selle tõenäoliselt puruks lennuta-
73
TEEJUHT / NR 18
Powered by FlippingBook