tagaplaanile ja neid kasutatakse pigem suuremate RC-lennukite juures.
viiel aastal on mehitamata õhusõidukite areng olnud tormiline, kusjuures see, mis varem oli üksikute entusiastide hobi ja lõbu, on tänapäeval muutunud elutähtsaks ja vägagi praktiliseks vajaduseks, millest võib sõna otseses mõttes oleneda ellujäämine. „Varem arvasid kõrvalseisjad, et teen enda lõbuks mingisuguseid mänguasju, aga pärast sõjategevuse algust on arusaam mudellen- nundusest täielikult muutunud,“ kirjeldab Roolaid. „Tegelikult on droon ja mudellennuk oma olemuselt, sh ka ehituselt üsna sarnased, ainus ja põhiline erinevus seisneb selles, et droonile on lisatud elek- troonika, mis võimaldab selle missiooni, teekonda ja tööülesandeid programmeerida. Klassikalist mudellennukit aga juhitakse manu- aalselt ehk siis otseselt puldiga nägemisulatuse piires.“ Tema hinnangul on mudellennuki juhtimine tavalise drooni lennuta- misest üksjagu keerulisem, kuigi heaks spetsialistiks saamiseks tuleb mõlemat põhjalikult õppida. Nii märgib Roolaid, et professio- naalseks droonioperaatoriks saab ikka alles siis, kui oled seda vähe- malt kolm aastat õppinud. Mudellennuk aga käitub aerodünaami- liselt õhus põhimõtteliselt nagu päris lennuk, mistõttu selle raadio teel juhtimine on droonilennutamisest märksa keerulisem. „Alustada tuleks väikeste ja kergete mudellennukitega. Ja eks päris- lennukite puhul on see samamoodi – keegi ei hakka kohe hävitus- lennukiga lendama, alustatakse ikka purilennukiga, seejärel väikse mootorlennukiga,“ selgitab Marko Roolaid. „Arengutee on pikk ja eriti keeruline on algus, millest mõned ei saagi üle nii, et see tegevus ka nauditavaks muutuks.“ Olgu tegemist drooni või mudellennukiga – Roolaiu hinnangul ootavad mehitamata lennumasinaid ees avarad tegutsemisvõima- lused. Ja seda mitte ainult militraarvallas, vaid ka näiteks põllu- majanduses, pakkide transportimisel jms. Ta kinnitab, et noortele, kes hakkavad mudellennundusega varakult tegelema, võivad hiljem avaneda väga head töövõimalused. Kullo huvikeskuses saadav õpe annab selleks tema sõnul suurepärase praktilise baasi. „Isegi ülikoolis ei pruugi oma erialal nii head praktilist kogemust saada. Kui noored oskavad kaitseväkke minnes manuaalselt droone või mudellennukeid juhtida, on nad seal väga hinnatud ning võivad kogu teenistusaja jooksul lennumasinatega tegeleda,“ märgib Roolaid. „Lisaks otsitakse selliste oskustega noori väga aktiivselt droonide ja teiste mehitamata õhusõidukite tehastesse. Ka Eestis on neid juba mitu. Vajatakse nii insenere, spetsialiste kui ka oskus- töölisi.“ „Ma ei tunne paberi ja pliiatsi järele nostalgiat, sest arvutis on töö kiirem, täpsem ja ka nauditavam.“ Marko Roolaid
Kuna Marko Roolaid on mudelite ehitamisel juba enam-vähem kõike katsetanud, siis ongi just nelja- või kahetaktiliste sisepõlemismooto- ritega lennukite projektid tema viimaste aastate teema. Selliste mudelite mass ulatub juba paarikümne kilogrammini või enamgi ning tiivaulatus võib ületada kolme meetrit. Tegemata on veel reak- tiivmootoritega lennumasinad. Üha arenev tehnoloogia tuleb appi Roolaid on juba aastaid keskendunud raadio teel juhitavate mudellennukite ehitamisele, kusjuures ka selles valdkonnas tuleb üha enam mängu tehnoloogia areng. Algusajaga võrreldes on kasutusel süsinikmaterjalid, mudelite insenertehniline konstrueeri- mine käib täielikult arvutis, paljud detailid tulevad 3D-printerist. „Kui alustasin, käis mudeli joonestamine algusest lõpuni pliiatsi ja paberi abil. Oli aeg, kui korralikku paberitki polnud saada ja joonised tuli teha tapeedirulli valgele poolele,“ räägib Marko Roolaid. „Nüüd käib kogu protsess arvutis, kus 3D-modelleerimise abil luuakse kõigepealt lennuki põhiolemus. Ma ei tunne paberi ja pliiatsi järele nostalgiat, sest arvutis on töö kiirem, täpsem ja ka nauditavam. Nii saab kõik detailid valmis joonistada, need virtuaalselt kokku panna ja veenduda, et nad ka kokku sobivad.“ Hiljem saab arvutifailide põhjal detaile juba kas 3D-printida, laseri abil välja lõigata, CNC-pingil treida, freesida või muul moel valmis teha. Kusjuures kõiki neid võimalusi saab rakendada ka kodustes tingimustes, ei pea mastaapset tööstust üles ehitama. Alati ei pruugi Roolaid mudellennuki konstrueerimisel täpselt järgida mõnda juba olemasolevat päris lennukimarki, eriti, kui tegemist on mõne sport- või võistluslennukiga. Sellisel juhul tuleb ennekõike tähelepanu pöörata mudeli lennuomadustele, manööverdus- võimele, kiirusele ning täpne kopeerimine pole esikohal. Küll aga tuleb olla detailides täpne koopialennukite ehitamisel, sest sel puhul on tegemist päriselt olemasoleva lennuki küll vähendatud, aga täpse koopiaga. Kusjuures lennuvõimelise koopiaga, mil kõik osad, sh sisepõlemismootor, on täpselt samasugused nagu tema suurel vennal, ainult teatud arv kordi vähendatud kujul. „Kullos teeme mudeleid absoluutselt nullist – kõik, mis võimalik, teevad õpilased ise, viimnegi detail on vaja endal välja joonestada ja hiljem ise ka valmis teha,“ kirjeldab Roolaid. „Püüan korraldada nii, et mudelite projekteerimise kaudu omandaksid noored juba varakult insenerioskusi. Sest tuleb tunnistada, et tehnikaalad noori väga ei tõmba. Kullosse jõudnud õpilaste huvi on kindlasti üle keskmise, aga sellist hullumeelset pühendumust, nagu mul endal nooruses oli, praegu enam eriti ei kohta.“ Kui kohtuvad droonid ja mudellennukid Marko Roolaid ütleb, et mudellennundus pole vist kunagi olnud nii tugevalt päevakorras kui pärast Ukrainas alanud sõnda. Viimasel
75
TEEJUHT / NR 18
Powered by FlippingBook