riti elevil ollakse pöördelistel aegadel. E Ühtviisi uhked olid ilmselt nii Johann Kesküll 1918. aastal kui ka mootorlaeva Aal kapten Jakob Rang, kui Kalmaris 1990. aas- tal erilist tähelepanu äratas Rootsi lipu kõrvale kahvlinukka tõmmatud sinimustvalge, kuigi ametlikult sõideti veel punase ahtrilipuga. Veel suuremat uhkust võis tunda Ilmar Veskimäe, kes Eesti Riikliku Merelaevanduse puistlasti- laeva Kristjan Palusalu¹ kaptenina viis aastail 1991–1992 meie riigilipu esimesel kaubalaeval ümber maailma. Eesti lipp Mustal merel Välisriikide sadamates võis Eesti sinimust- valgeid rahvusvärve näha juba enne I maailma- sõda Pärnu Laeva- ja Kaubaäri Joh. Linde kaubaaurikutel Suurbritannia ja Rootsi ning Soome sadamates. Küll veel mitte uhkelt ahtris riigilipuna lehvimas, vaid mastis firmalipul, kus ettevõtte asutaja Johann Linde (1876–1915) need esimesena kasutusele oli võtnud. Linde laevad vedasid metsamaterjale Suurbritannia- sse, sealt kivisütt. Tal olid tihedad sidemed seal- sete laevandusärimeestega, tema peamine partner Narve Ellingsen oli 1920. aastatel Eesti asekonsul Šotimaal Leithis. 1914. aastal oste- tud Ellind (alates 1935 Kadri) oli oma kogu- mahutavusega 2775 brt kuni aurulaeva Eesti- rand ostmiseni 1932. a suurim laev Eesti lipu all. Veel Saksa okupatsiooni ajal lasi 6. aprillil 1918 Helsingi sadamas kapten Johannes Kesküll Tallinna Börsikomitee pukseril Assistent sini- mustvalge lipu heisata. Paar päeva hiljem sõi- deti selle lipu all Tallinna, teel saluteerisid lipule Saksa sõjalaevad vana merendustava kohaselt, kuid kodusadamas tuli omanike nõudel selle kasutamisest loobuda. Esimese ametliku visiidi välisriiki tegi Ajutise Valitsuse ülesandel Johan Laidoner, kes 8. det- sembril 1918 sõitis koos miinilootsidega Liepa- jasse vastu Briti kergeristlejate eskaadri laeva- dele pukser-jäämurdjal Reval (alates 1921 Jaan Poska). Suurbritannia sadamatesse jõudis teadaolevalt esmakordselt riigilipu all² 17. detsembril Tallin- na sadamast välja klaaritud Kajak, üks neist neljast Nõukogude Vene lipu all Lääne-Euroo- passe saadetud kaubalaevast, mille Eesti vahi- laev Laine detsembri alguses kinni pidas. Ajuti - ne Valitus otsustas lugeda need sõjasaagiks, laevade laadungid maha müüa ja saadud raha eest osta toiduaineid. Laevad mehitati uute meeskondadega, vormistati uued dokumendid ja juba Eesti lipu all jätkasid reisi lääne suunas. Kajaku kapteniks sai kaugsõidukapten Priido Kõmmus (1871–1943?).
Foto: Eesti Meremuuseum
Lucie lugu 1921. aastal Eestisse jõudnud teade näitli- kustab just seda rõõmujoovastust, mille kutsus esile kaubaaurik Lucie³ ahtris esmakordselt Eesti lipu nägemine Vahemere ja Musta mere sadamates. Samas iseloomustab selle laeva elukäik paljuski tolleaegset olukorda meie laevanduses. Laev oli ehitatud 1877. aastal West-Hartle- poolis Inglismaal ja vedanud kaupa mitme nime ja lipu all. Alguses Yarm'ina peamiselt Põhja-Ameerikasse, 1894. aastast läks Norra laevaomanike kätte kui Scandinavien. 1913. a ostis laeva Liepaja ettevõte Matison, Limberg ja Ko, kes andis talle nimeks Latvija. 1915. aastal rekvireeriti ta Vene merejõudude käsutusse ja kasutati erinevate mereväeüksuste abilaevana. 1917. a. septembris, kui Vene sõjalaevadel oli siinkandis olnud tulevahetus sakslastega, otsustati Latvija Soela väina lääneotsa uputada ja miiniveeskja Pripjat pidi panema miinitõkke. Vene sõjalaevastiku tookordset olukorda sobib Latvija saatus hästi selgitama. Nimelt venitati otsuse vastuvõtmisega, ettevalmistused olid tegemata ja distsipliin pea olematu. Pripjati meeskond keeldus käsku täitmast ja kui Lat- vijat pukseeriti Rohuküla sadamast välja, kat- kes puksiir ning laev triivis Rukkirahu juures tou madalale. Sinna jäi ta 1919. aastani, kui veeti Rohuküla sadama lähedale randa ja aasta lõpus tõsteti üles. 1920. aasta alguses püüdis Kaubandus-Tööstusministeeriumi Riigivaran- duste ülevõtmise osakonna Lääne maakonna volinik enampakkumisel laeva müüa, kuid eba- õnnestunult. Kuna 1920. aasta alguse keerulisel ajal valitses arvamus, et laevandusele panustamine tõotab head teenistust, asutati tollal arvukalt erinevaid merendusettevõtteid ja laevu ostsid-ehitasid ka üsna asjatundmatud. Ehk nagu kirjutas meie laevanduse üks suurkujusid Oskar Treilmann (Toomara): „Minewa 1920. a algul waatas laewaomanik suure lootusega tulewikku, arwa- tes, et head weohinnad, mis seekord walitsesid, weel kaua kestma saawad.“ Lootused pandi peamiselt suhetele Suurbritanniaga, olid asuta- ¹ Laev sai nime pärast kapten Uno Lauri ja meretermino- loogia komisjon jõuramist, et algselt välja pakutud Kaarel Irdi nime mitte lasta laeva pardale kirjutada. ² Ajutise Valitsuse protokolliline otsus 21. novembrist 1918 määras ära lipuvärvid ja selle kasutamise korra: „Riigilipp tarvitatakse kõigil juhtumistel, kus Eesti riigi võim ennast avaldab, nii riigi sisemises kui välimises elus.“ ³ 1-tekiline prahilaev, mahutavus 1284,56 brt 1092,00 nrt, veeväljasurve 739,42 t. Pikkus 74,63 m, laius 9,76 m, ruumi sügavus 5,07 m. Kiirus kuni 8 sõlme. Meeskond 24–27 inimest.
Johann Linde rahvusvärvides firmaembleem.
47
TEEJUHT / NR 5
Powered by FlippingBook