MAA
Foto: Eesti Maanteemuuseum
Liinipidajad ja „omnibussikuningad“ Suuremat osa bussiliine pidasid 1920. aastail eraisikutest üksik- ettevõtjad ühe-kahe bussiga. Tegemist oli enamasti kutseliste auto- juhtide ja mehaanikutega, kes olid oma oskused omandanud sõja- väes või tsiviilelus enne maailma- ja Vabadussõda. Suurettevõtja- test, kel oli toimivaid bussiliine üle Eesti, oli 1920. aastail tuntuim Tar- tu ehitusinsener Fromhold Kangrole kuulunud ettevõte. 1926. aastal raskustesse sattunud liinipidaja Fromhold Kangro & Ko Põhja-Eesti liinid võttis üle osaühing Mootor, millest kujunes üks tollase Eesti suurimaid ja juhtivaid bussiettevõtteid Põhja-Eestis. 1930. aastatel hakkas Teedeministeeriumi Maanteede Valitsus soo- sima ühes maakonnas tegutsenud ettevõtjate koondumist või ühi- nemist liinigruppideks. Eesmärk oli elujõuliste ettevõtete arenda- mine, millel olnuks piisavalt vahendeid ja võimekust modernsel tasemel jätkusuutlike bussiliinide arendamiseks. Ettevõtjate ühine- mise vajalikkust põhjendati asjaoluga, et üksikute liinide pidajad ei suutnud koguda piisavalt kapitali ajakohasema bussipargi arenda- miseks, sest see polnud neile majanduslikult tasuv. Liiniveolubade tähtaegade lõppedes teedeministeeriumi maanteede valitsus väike- ettevõtjatega seda enam ei pikendanud ja liin anti ekspluateerida suuremale äriühingule. Üsna aktiivseks kujunes bussiliinide rajamine juba 1920. aastatel Pärnumaal. Mitu vedajat oli tegev aastatel 1923–1925 Pärnu ja Sin- di vahelisel liinil (Albert Sauga ja Karl Siitan). 1923. aastast vedas Pärnu–Tori–Vana-Vändra liinil reisijaid Peet Riismann. Pärnu ja Tõs- tamaa liinil alustas reisijatevedu Johannes Pavelson. 1935. aastal
liitusid Pärnumaa bussiettevõtjad Johannes Pavelson, Ernst Pass ja August Kiidemann (Kiidemaa) äriühinguks Pavelson, Pass ja Kiide- mann Autobuseliinid Pärnumaal . Enamik maakonnaliine läkski järgnevalt selle ühingu kätte. 1939. aastal muudeti samade meeste osalusel ühing Pärnumaa autobuseliinide aktsiaseltsiks Side . Sama aasta lõpul oli AS Side käes 12 bussiliini Pärnumaal. Samasugused arengud toimusid ka enamiku teiste maakondade reisijateveos. Nõuded veoteenuse kvaliteedile ja järelevalve Juba 1922. aasta sügisel ilmusid ajakirjanduses artiklid ja teated bussiliikluse parema reguleerimise ning vastavate määruste kinnita- mise vajaduse kohta. Ka edaspidi avaldati kaebusi bussiliinide eba- regulaarsuse pärast, st inimesed ootasid tihti asjatult graafiku- järgset bussi, mis aga teadmata põhjusel tulemata jäi. Nii kurdeti, et inimesed veeti kodust kümnete kilomeetrite kaugusele ja lubati järg- misel päeval jälle tagasi tuua, kuid auto jäi siiski tulemata. Rännu- mees ja kirjanik Karl-August Hindrey kirjeldas 1924. aastal Posti- mehes tollast olustikku nii: „Meil paistab niisugune meeleolu üle- üldine olevat, et ainult tänulik ollakse selle eest, kui kusagil keegi mõne Miks ükski klient ei istu mu Fiati? 1925. aasta kevadel taotles autoärimees Hans Vinnal teedeministeeriumilt loa Tallinna–Pärnu bussiliini käimapanekuks. Ettevõtja hinnangul olid sobivaimaiks masinaiks meie teedel Fiati mudelile 505 (fotol) põhinevad 16kohalised bussid. Juba sama aasta septembris teatas aga Vinnal liini tegevuse lõpetamisest, viidates reisijate puudusele .
78
TEEJUHT / NR 5
Powered by FlippingBook