AJALUGU Naiste vaevarikas teekond auto rooli taha
Riho Paramonov , ajaloolane
Tänapäeval on naisjuhid täiesti endastmõistetav nähtus. Ajaloost on aga teada, et naiste tunnustamine autojuhina kulges väga vaevaliselt, sest arvati, et neil napib sõiduki juhtimiseks füüsilist tugevust, intellektuaalset võimekust ja emotsionaalset stabiilsust. Ent mida enam naisterahvaid sai autoomanikuks ja -juhiks, seda raskem oli niisugusele seisukohale jääda. urdepunktiks oli esimene maailmasõda, mis andis naise- M le võimaluse teenida autojuhina nii sõjatsoonis kui ka kodus, tõestades, et naine ja auto sobivad kokku hästi.
Kuna autod olid väga kallid, said algul neid osta vähesed ja kuni 1920. aastateni oli ka naisautoomanikke siinmail vaid üksikuid. Neist esimene oli Maria von Brasch (sünnilt von Knorring), Luke mõisa perenaine, kes oli ühtlasi esimesi autoomanikke Tartus. Prantsusmaalt 1908. aastal ostetud Panhard-Levassori ei juhtinud ta ise, vaid lasi seda teha autojuht Eduard Kolbergil. 1912. aastal hankis naine uue auto, Belgias valmistatud halli Miesse, milles ta võttis koos vennaga 1914. aasta suvel osa suurvürstinna Viktoria Fjodorovna sõidust. Järgmisel aastal müüs ta Miesse 3000 rubla eest edasi. 1911. aastal sai Tartus autoomanikuks ka karusnahakaupluse omanik Mathilde Näck, väärikas proua, kes paistis silma suure- jooneliste kübaratega. Tema päralt oli 1906. aasta Laurin-Klement, mille ta müüs maha 1914. aastal. Veel enne, kui esimene tallinlanna auto soetas, tegi seda haapsal- lane. 1912. aastal kuulus Maidla mõisaga seotud Maria Rudnitzkaja- Sipailole Dürkoppi auto. Nii sellest naisest kui ka tema sõidukist on vähe teada. Tallinnas oli esimene naissoost autostja majaomanik Marie (Mari) Krantz, kes omandas enne esimese maailmasõja puhkemist NAG Type K2. Ise ta sellega ei sõitnud, vaid tal oli autojuht Otto Fromhold, kes aga õpetas sõidukijuhtimiskunsti ka Krantzi alaealisele tütrele Almale. Sõja puhkedes Krantzide autot ei rekvireeritud, kuid autojuht
Enam ei olnud võimalik näha autot üksnes meeste pärusmaana. 1930. aastatel oli autot juhtiv daam läänemaailmas juba harjumus- pärane vaatepilt. Naisterahvad, kes soovisid elult rohkem, kui traditsiooniline abi- kaasa- ja emaroll neile võimaldas, said autot juhtides näidata oma võimeid, suurendada isiklikku vabadust, teenida raha ja end mitmel muul viisil teostada. Auto kujundas omal kombel ümber naise iden- titeedi. Maskuliinsuse tööriistast oli saanud feminiinsuse tööriist. Ehkki auto oli naiste emantsipeerumisel üks põhiteguritest, ei va- bastanud autojuhtimine tingimata traditsioonilistest soorollidest, vaid võis neid isegi tugevdada. Iga piiridest välja murdnud naise kohta oli väga palju neid, kes nägid autos peamiselt vahendit poes käimiseks, laste sõidutamiseks ja majapidamisülesannete täit- miseks. Esimesed autoomanikest naised Esimene auto – demonstratsioonsõiduk – jõudis Eestisse 1896. aastal. Tallinna tõi esimese auto 1902. aastal siia sõjaväelane Sergei Fjodorov, kes ostis Peterburist Clement-Panhardi ja kes ise oma autot ei juhtinudki. Teda sõidutas hoopis autondusajaloo hili- sem suurkuju Julius Johannson.
119
TEEJUHT / NR 4
Powered by FlippingBook