Foto: Tallinna Linnamuuseum
Foto: erakogu
Magda Vitismann sõitis meeleldi ka mootorrattaga. Fotol on ta abikaasa Eduard Lätega, kel oli samuti suur tehnikahuvi. Sõja ajal lahkus paar Ameerikasse.
Nii sõideti 1920. aastatel. Autos Johannsonide pere.
Naiste huvi autojuhtimise vastu võis olla suur, kuid enamikul juh- tudel tegudeni ei jõutud. Oldi ettevaatlikud ja äraootavad, sest auto, see põrgumasin, oli ikka veel pisut hirmutav. 1928. aasta Posti- mehes märgitakse, et kui Tartu linna tööstuskool korraldas naistele autojuhikursused, oli huvitunuid veerandsaja ümber, neist enamik naisintelligents. Kui aga alustati õpet, ilmus kohale ainult kolm kohalike ärimeeste abikaasat. Juhiluba kas tööks või lõbuks 1920. aastatel, kui autod olid lahtised, pidi naine kindlasti arvestama talle osaks langeva tähelepanuga. Oli imetlejaid, aga oli ka neid, kes vangutasid pead. Ajalehtedeski võis kohata tõdemust, et autojuhti- mine ei ole naise loomule kohane. 1928. aasta Päevalehes tõde- takse: „Naine, kes omab autot, tahab tingimata olla igavesti sport- girl , sale ja noor, ning siis vanemate kurvastuseks, madam ei soovi kunagi lapsi.“ Ka töötava naise ja auto sümbioos tekitas vastakaid reaktsioone, millele ei olnud mõnikord kerge vastu seista. Esimene naistaksojuht Magda Vitismann on öelnud: „Kui esimest korda päevavalgel masi- naga välja sõitsin, vahtis publik mind kui imelooma ja jalakäijad jäid isegi seisma. Autode seisuplatsil manööverdades oli mul ikka hulk pealtvaatajaid, kes tahtsid näha, kuidas küll naine saab masinaga hakkama.“ 1934. aasta lõpuks oli NMKÜ kooli lõpetanud autojuhtide arv kerki- nud juba 3654ni, kellest naisi oli 152, mida on meestest ligi 25 korda vähem. Peab veel arvesse võtma, et osa autokooli lõpetanuist kas ei jõud- nud eksamile või ei suutnud seda sooritada. 1935. aastal tegi sõidu- eksami 30 naist. 1938. aasta Rahvaleht teatab, et Tartus rühivad naised ikka enam rooliratta taha. „Praegu omab Tartus ligi 30 naist auto ja mootorratta juhtimise loa. Enamik neist on eraauto juhtimise õigusega (2. liigi luba), ent terve rida on õigustatud sõitma ka taksi- auto juhina,“ seisab ajalehes.
1934. aasta lõpuks oli Noorte Meeste Kristliku Ühingu autokooli lõpetajate arv kerkinud 3654ni, naisi oli neist 152.
Seega tajus avalikkus, et naiste huvi autosõidu vastu kasvab – aegla- selt, ent ikkagi järjepidevalt. 1939. aasta sügisel oli liiklemisinspek- tor Valdu Rannaleedi sõnul Tallinnas naisterahvastele välja antud 180 juhiluba isiklikuks tarbeks ja 23 kutsetööks. Siiski väljendas ka tema tolle aja umbusku ja setereotüüpseid arusaamu. Näiteks leidis liiklemisinspektor, et autojuhiks ei kõlba kergemeelne naine, sest „see ülesanne nõuab ennekõike kindlat iseloomu ning teatavat mehelikkust“. Autojuhtimine nõudis jõudu Põhjus, miks autondust peeti tehniliseks, naisele mittekohaseks alaks, oli praktiline: tehnoloogilised uuendused, auto nende seas, olid oma arengu algjärgus. Veel 1920. aastal oli auto nii raskesti käsitsetav, et selle kasutamine käis mõnel naisel lihtsalt üle jõu. Üpris kõnekas on lõik Viktor Raukase 1928. aasta autojuhtimis- õpikust, milles kirjeldatakse, mida peab tegema enne sõitu: „Avada
121
TEEJUHT / NR 4
Powered by FlippingBook