elline järelevalve on traditsiooniliselt olnud reaktiivne ehk olukorra S hindamine toimub vastavalt kehtivatele normidele vastusena ja mitte ennetavalt. Kahjuks reageerib selline järelevalve hilinenult ja tavaliselt ei identifitseeri seoseid järelevalve subjekti osade vahel. Teiseks – kui ettevõte isegi täidab kõiki õigusaktidest tulenevaid nõudeid, siis ilma riskipõhise analüüsita ei saa me 100% kindlusega väita, et ettevõte vastab 100% ohutuseesmärkidele. Seepärast on liigutud viimasel kümnendil rangete reeglite asemel suurema paindlikkuse poole. Fookus on suunatud pigem 'soorituspõhisele suhtumi- sele' ehk riskipõhisele järelevalvele, mis annaks vajaliku paindlikkuse ohutuse juhtimisel ja aitaks kaardistada ennetavalt riske, neid õigeaegselt maandada ning tagada järelevalve subjekti pideva vastavuse kehtivatele õigusaktidele. Üks eesmärk on muuta järelevalve korraldust, et tulla toime muutunud dünaamikaga, kus lendude arv jätkab kasvamist, aga selleks, et säilitada praegune madal õnnetuste arv, peame tagama, et järelevalve suu- daks aegsasti reageerida võimalikele kõrvalekalletele. Siin jõuamegi selleni, et nii Euroopa Lennundusohutusamet (ingl European Union Aviation Safety Agency, EASA) kui ka Transpordiamet sooviksid näha partneritena tugevaid organisatsioone, kus juhtimissüsteem on niivõrd hea tervise juures, et organisatsioon suudab ise seada endale ohutuseesmärgid ning rakendada süsteemi, mis tuvastab riski, sekkub kohe ning on võimeline rakendama leevendus- või parandusmeetmeid. Ideaalne lennundusorgani- satsioon on justkui isetervenev süsteem, mis arvestab igal hetkel välistegu- ritega, mis võivad teda rivist välja lüüa. Samamoodi, nagu nõutakse organisatsioonidelt, ootab EASA, et ka järelevalveasutusel oleks toimiv juhtimissüsteem ning tehtaks riskipõhist järelevalvet, mis oleks arusaadav ja sobiks kokku organisatsioonist saadud sisenditega ning suudaks selle najal hinnata organisatsiooni ohutuse taset. Transpordiamet ei peaks pidevalt sekkuma organisatsiooni tervisesse, et aru saada, kas ohutus on tagatud või mitte. See tähendab ka pikemat järelevalve perioodi ja vähem otseseid järelevalve auditeid. Seda võiks võrrelda justkui lapsega, kes soovib saada rohkem iseseisvust. Hea küll, tahad saada, aga näita, et sa oled selleks valmis. Usalda, aga kontrolli! Selleks, et seda kõike saavutada, peab Transpordiamet ka ise arendama süsteemi, mis oskab kõiki sisendeid arvestades (auditi tulemusi, juhtumite arvu, nende sisu jne) hinnata organisatsiooni ohutuse taset ning selle põhjal kas suurendada inspekteerimiste regulaarsust või neid hoopis vähendada. Kui organisatsioonil on piisavalt tugev juhtimissüsteem, siis on ilmselge, et ta suudab ise riske maandada nagu eelpool mainitud: tuvastada, sekkuda ja parandada enne kui jõutakse soovimatu olukorrani. Tänapäeval juhivad meie protsesse ja otsuste tegemist üha enam andmed ning just nende põhjal on võimalik paremini identifitseerida eksisteerivaid riske. See areng on mõjutanud ka lennundust, eriti seda, kuidas järelevalvet tegevad asutused jälgivad nende vastutusel toimuvat lennutegevust ning reageerivad ohuolukordadele.
Ivo Tolga, Margit Markus Moossen
Rahvusvaheline Tsiviil- lennunduse Organisatsioon (ICAO) määratleb ohutus- järelevalvet kui funktsiooni, mida riik täidab tagamaks, et lennutegevusega tegelevad üksikisikud ja organisatsioonid järgiksid ohutusega seotud siseriiklikke seadusi ja eeskirju.
Rahvusvaheline Tsiviillennundusorganisatsioon tuli riskipõhise lähenemi- sega välja konventsiooni 19. lisas. Ka EASA on viinud riskipõhise lähenemise
161
TEEJUHT / NR 4
Powered by FlippingBook