Teejuht talv 2022

VESI

aeval L kajuteid

jagus, sest eesootaval reisil ei plaanitud

tas meid, et meil on hea kajut, prussakaid siin ei olevat. Merel pidi selles kajutis ainult natuke külm olema. Öösel oli kajutilael juba krabinat ja jooksmist kuulda. Pidid suured rotid olema… Kui rotid laevas, siis on ju korras, ei pea pelgama tulevasi torme. Juba sooviks merel torme trotsida. 19. mai 1996, pühapäev mürinat. Ivo magab. Dan on navigatsiooni- peamasina sillas vahis. Ülar kadus kuskile välja. Laev kõigub natuke. Hehh, ole- megi merel! Oleme igaüks juba kaks korda vahtides osalenud laeva sillas. Täna õhtul peaksime jõudma Klaipedasse. Kell 18.00 On kuulda Täna kella 8–12 olin taas vahis. See on teise vaht. Üks tüürimehe tüürimeestest on pikem ja vanem mees, hallipäine, aga väga lõbus. Eesti keelt ta suurt ei räägi, aga saan ta jutust üsna palju aru. Ma ei peagi talle midagi vastu ütlema, räägib ise piisavalt. Vahel kui ta oma noorusaja seiklustest pajatab, on tunne, et meil ei olegi põlvkondade ja vanuse vahet. Oleme mõlemad hingelt noored. Minu vahi ajal möödusime Liepajast, 15 miili kauguselt Läti ranni- kust. Homme saame arvatavasti Klaipedas maale. Ei tea, kas see on võimalik? Ju näeb. Laevas käib väike sagimine, sest nüüd peaks me juba Leedu vetes olema. Leedu tolli- ja piirivalveametnikud pidid nõudlikud olema, eks seepärast püütakse, et kõik korras oleks. Mida meie kasulikku teeme? Ootame tormi. Me kõik, praktikandid, laevapere ilmselt seda ei soovi. Saaks korralikku laeva kõikumist tunda ja end mõnes mõttes proovile panna. Aga saab näha. Atlandi ookeani põhjaosas pidid selle ookeani ägedaimad tormid olema. Küllap tänu Golfi hoovusele, mis temperatuure kõigutab. Homme on meil esimene tõsisem tööpäev tekil. Värvimine, rooste toksimine, teki pesemine … Teised grupikaaslased on „töövahetuses“ seda juba teinud. Märkan, et aja mõõde on siin merel kuidagi teine. Enda elu justnagu liiguks, aga seal, mis meist maha jäi, elu oleks nagu seisma jäänud. See on nii kauge ja ega kuulda kah pole midagi (Eesti raadiojaamad

konservitsehhi tööle panna. Meile öeldi, et suund on Atlandi ookeanile kalalaevade juurde kala ja kalajahu kokku koguma.

Kellelgi oli kaasas kassettmakk ja selle reisi jooksul said kõik kaa- sasolnud muusikasalvestised läbi käiatud. Üks kassettidele talleta- tud lugudest oli Gazebo (Paul Mazzolini) hittlugu „I Like Chopin“, mi- da algul kuulasime rõõmuga, veidi hiljem tüdinult, praktikareisi lõpu- poole irooniliselt ja praegu nostalgiaga. Kuna laevaga merel seilamise maailm oli minu jaoks uus ja nii palju oli avastamist, siis otsustasin kohe reisi algul, et kirjutan iga päev mõne rea, et edaspidi midagi ei ununeks. Reis kestis kokku 85 päeva ning juhtus nii mõndagi huvitavat ja põnevat. Siinkohal jagan mõnd sissekannet päevikust, mille pea muutmata kujul edasi annan. 16. mai 1996, neljapäev Kell 19.00 Mõtlesin, et kuna ma ei tea laeva sõiduplaanidest ja tulevastest sadamatest midagi, siis ma kirjutan iga päev midagi(gi). Me oleme püstihullud juba! Ootame igatsusega laeva väljasõitu ja ta on IKKA VEEL kai ääres, siin, Paljassaare sadamas. Kogu see aeg kütust võtnud. Ja kohe kui damine lõpeb, väljume viivitama- punker tult . Seepärast ei saagi laevalt lahkuda. Hommikust peale ole- reidile me passinud. Nii igav on, et mine kasvõi ise tööd küsima (seda sai ka tehtud, kuid tööd jätkus vaid pooleks tunniks – kapteni kajutisse ve- dasime träni, suurem osa kraamist oli pudelites). Eelmisel ööl (vastu 16. maid) ööbisin laevas esimest korda. Polnud viga. Esmaspäeval peale õhtusööki tõime merekoolist ka oma asjad laeva, aga veel ööbisime ühikas. Teisipäeval saime endisest super- traalerist ümber ehitatud ohutusalase koolituse õppelaeval Korall eksamid tehtud ja sertifikaadid kätte. Õhtul käisin TTÜ ühikas endis- tel koolikaaslastel külas. Räägiti tudengipäevade möllust, sellest, et akendest loobiti vanu telereid alla. 15. mai hommikul pidime juba kell kaheksa laevas olema. Hakkasi- me Lasnamäelt hirmus vara tulema – äkki jäetakse maha. Lootsime, et laev läheb sel päeval välja. Umbes üheteist ajal laev teise kai sildus äärde. Sildumise juurde meid ei lubatud – pigem segaksime, kui aitaksime. Nii kui laev sai teise kai äärde, panime jälle Tallinna poole ajama. Eile õhtul käisin endisel koolivennal külas laeval EVA-316, mis seisab praegu Hundipea sadamas, 25 meetri kaugusel meie laevast. Koos tulime Fryderyk Chopinile tagasi, Rait tegi mulle laevas ekskursiooni, sest oli eelmisel suvel sama laevaga merel sõitnud. Näitas kõik laeva „katakombid“ ära, ka ühiskasutatava vetsu, kus sai asju ajada vaid kükitades. Ta rääkis oma praktikamuljetest ja sekeldustest, mis eelseisval merereisil meidki võivad oodata. Lohutas, et meil on suvine merereis, et ei saa eriti torme ja jäätuvat laeva. Koristasime õhtul oma kajutit, nüüd võib siin isegi elada. Kajut on väike, tingimused spartalikud. Lisaks sellele, et on kaks kahekorru- selist nari, mahub kajutisse veel kraanikauss, pink, tool ja laud. Väike riidekapp ja radiaator on ka. Oma kohvrid toppisime nari alla. Narid on nii madalad, et neil istuda ei saa, mahub vaid pikali või pool- röötsakil padja najal. Olen selles kajutis koos Dani, Ivo ja Ülariga – umbes kaheteistkümnel ruutmeetril. Üks laevamadrus käis ka juba uksel meile pilku peale heitmas (sisse ta poleks mahtunud) ja lohu-

Mida meie kasulikku teeme? Ootame tormi. Me kõik, praktikandid, laevapere ilmselt seda ei soovi. Saaks korralikku laeva kõikumist tunda ja end mõnes mõttes proovile panna. Aga saab näha. Atlandi ookeani põhjaosas pidid selle ookeani ägedaimad tormid olema.

TEEJUHT / NR 4