VESI
enam ei ulatu ja televisioon on samuti kättesaamatu). Järelikult seal elu seisab. Kuid kui kolme kuu pärast naaseme, siis saame vist imes- tada, kui palju on vahepeal toimunud ja muutunud. Suvi Eestis on läbi, meie jaoks vahele jäänud. Natuke arusaamatu ajanihe. Merel siin tundub ka ruum hoopis midagi muud olevat. Ei oska sele- tada. Maailm oleks nagu väiksem. Tundub, et sirutaks käe välja ja kataks labakäega kogu Läänemere … Maa peal olles ei taju liikumisel suuri vahemaid. Kui autoga sõita, siis on kõik ju siinsamas, maa käib meie alt läbi. Merel on tunne teine. On seal, kus olime ja on seal, kuhu läheme. Siin on selle vahepeal. Oleme kui suures supikatlas, kus liigume saartest ja rannikuasulatest mööda. Seda kinnitab kaart, ega silmaga tihti ei näegi, et möödusime Pakrist või Ristnast, või siis Saaremaast. Peale mõningast kulgemist osutad teise parda poole ja mõtled, et seal silmapiiri taga on Gotlandi saar. Harjumatu ja mõnes mõttes hirmutav. Võõras on hirmutav. On ju kinnise ruumi kartus, kui ruum hakkab peale suruma ja hinge matma. Merel on vastupidi. Ruum kisub sind lahti ja tunned end nii tühise ja väiksena. Mõnel võib isegi paanika tekkida, kui hing surub seest välja … Täna tagusime kaarte. Selgub, et Dan on kaardimängus osav, män- gurahaks on tikud. On omale juba hulga tikke kogunud. Minul on tik- kude hulk kahanenud ja vahepeal olen isegi tikuvõlgu võtnud. Huvi- tav on see, et alustasime kõik võrdselt, jagasime tikud võrdselt ära. Aga mõne kätte koondub millegipärast enamus. Ja suurem osa meist vaatab, et „hing sees püsiks“. Tikud on kui raha mõõdu saa- nud. Kui laenan, siis pean protsendiga tagasi andma. Praegu on tunne, et hakkan pankroti poole tüürima. Meie kajutis ei ole ühtegi ülearust tikku. Ka laeva tühjade kajutite sahtlid ja kapid on läbi otsitud, Ivo, va õnneseen, leidis isegi ühe tolmunud karbi. Tikud on hinnas. Kõige naljakam oli täna olukord, kus üks madrustest tuli ukse vahele ja küsis, kas suitsule tuld on anda? Me mõistagi raputa- sime pead ja ütlesime, et ei suitseta. Kuigi sahtlis on tikke ligi tuhat … Tegelikult ka me ei suitseta. Ausalt! 22. mai, 1996, kolmapäev Kell 23.00 Ikka veel reidil. Paks raamat sai läbi. Muidu igavus. Täna saime ainult värvida. Tundub, et on kiire hakanud, sest pinna ettevalmistamist meilt eriti enam ei nõutagi. Antakse ainult värvi. Pootsman on üks muheda olemisega Vene vana. Nõudlik ta ei ole, see mida küsime, sellele vastuse annab. Ta justkui ei oskaks meiega midagi peale hakata. On nagu voli meid kamandada ja nagu ei ole ka. Meie otsene boss on tegelikult praktikajuhendaja Garden. Kool pani kaasa ühe juhendaja tüürimeeste jaoks ja kolm mehaanikutele. Mehaanikuid on mitu gruppi, üks päris venekeelne. Lisaks on külmutusmehaanikud. Kõik tahavad õpetamist. Garden on meil küll nõudliku olemisega. Tahab justkui mingit distsipliini hoida. Iga lause, mis ütleb, on nii tähtis, et kordab selle teist ja kolmandat korda üle. Meil on öiste filmiseansside (VHS-kassettidelt) tõttu hiljem hom- mikuti ärkamisega probleeme, aga Garden ega pootsman küll ei ole need, kes meid sunniks magusast unest loobuma. Garden saatis meid täna pootsmani juurde tähtsa küsimusega: „Mis on Fryderyk Chopini ankruketi kaliiber?“ Me ei saavat praktikapäevi- kut korralikult täita, kui ei saa kõikidele küsimustele vastuseid. Kui vastuseid ei ole, siis praktikapäevikus jääb andmeid napiks ... Ennastki hakkas huvitama see tähtis parameeter. Küsisime siis pootsmanilt. See vaatas meile juhmi näoga otsa ja kehitas õlgu. Rähmas käega ja ütles … (piip) etovo znajet . Üks madrustest arvas, et parem mõõdaks ära ja nii me vööri lendasimegi. Saime vastuseks 67 mm. on räigelt jäme küll! Ankrukett
Merel siin tundub ka ruum hoopis midagi muud olevat. Ei oska seletada. Maailm oleks nagu väiksem. Tundub, et sirutaks käe välja ja kataks labakäega kogu Läänemere … Maa peal olles ei taju liikumi- sel suuri vahemaid. Kui autoga sõita, siis on kõik ju siin- samas, maa käib meie alt läbi. Merel on tunne teine.
Laeva andmed kandsime praktikapäevikusse. Kahtlustame, et prak- tikajuhendaja soovituste järgi kokku pandud praktikapäevik on täis palju ebaolulist infot ja vigu. Magamiskohtade arv paistab tähtsam olevat, kui laeva kiirusomadused. 25. mai 1996, laupäev Kell 15.00 Pool tundi tagasi tuli loots laeva ja nüüd me põrutame sadama poo- le. Nüüd hakkas rannik udu seest välja paistma. Saame maale. Esi- mene asi kohe postkontor üles leida, et kirjad teele saata. Üks kiri grupikaaslastele, kes meist maha jäid ja praegu eksameid vihuvad teha (nendel madrusepaberid Orissaare keskkooli merendusklassist või Karu koolist käes, ei pidanud vajalikuks kaasa tulla). Ju siis näeb, mida linnas teeme. See muidugi on jama, et järgmised kolm päeva pean ma kl 12–16 sillavahis olema, mis tähendab, et sadamas seismise ajal tuleb olla juures. Kõige parem aeg laevatrepi linnas käimiseks... Aga Klaipeda reidil sai ikka kaua oodatud, oleks ühe päeva veel seisnud, siis oleks nädal täis saanud. Väheke tüütas ära küll. Läänemerel pole isegi tormi veel näinud. Kell 17.30 Sildusime Klaipeda sadamas kell 16.00. Meeleolu on ülev. Sada- masse sissesõit elus esmakordne ja vaatamist oli palju. Ühel pool kaid sadamarajatised ja laevad, teisel pool puhas loodus – poolsaar varjavat sadamat mere eest. Sadam on nii pikalt välja venitatud, et vahepeal mõtlesime, et ei jõuagi oma kai äärde. Justkui oleks mööda jõge üles sõitma hakanud. Omaette elamus on ka see, et puud on vahepael lehte läinud, võr- reldes Tallinnas oldud ajaga, pea kümme päeva tagasi, kus puud olid veel talviselt paljad. Tule nagu koopast muinasjutumaale, kõik puud õitsesid korraga, sirelite lõhn tegi meele rõõmsaks. Eks Tallinn veel oma jahedate ilmadega ole ju tükk maad põhja pool, aga ikkagi on elevus rohelusest. Vahepeal on suvi kätte jõudnud ja me magasime selle alguse merel maha.
26
TEEJUHT / NR 4
Powered by FlippingBook