VESI
Foto: Johannes Siska. Eesti Meremuuseum SA, MM F 924/21
Eesti Kalatööstuse Tootmisvalitsuse ujuvbaas „Fryderyk Chopin” merel 1965. aastal.
Algul jättis Klaipeda küll väga trööstitu mulje. Meeletud paneel- majade kvartalid lageda maa peal. Bussid logud ja marsruuttaksod igaüks ise värvi ja vist võistlevad kõige romuma tiitlile. Umbes selline tunne on, nagu kümme aastat tagasi esimest korda Tallinnas, kui sai laulupeol käidud. Kapitalismus linna vist veel eriti jõudnud ei ole. Poed olid Vene aja vääriliselt juba kella kolmest suletud. Vaid viina- poed olid 10–11-ni avatud. Kogu sadamaäärne linnaosa paistis meie Lasnamäe moodi olevat. Hüppasime suvalise bussi peale ja see viiski meid keskusesse. Otsi- sime postimaja üles ja jalutasime niisama. Klaipeda vanalinnast käisime ka läbi. See linnaosa oli ikka midagi muud. Sõnulseletamatu tunde tekitas vanalinna Saksa-osas jalutamine. Lahedalt mõnusad madalad saksapärased majad, mida olin varem vaid piltidelt näinud. Tajusime mingit müstilist ajaloolist aurat. Justkui olekski kuskil Sak- sa väikelinnas, nii sajand tagasi.
Kell 23.10 Niisiis, nelja paiku sisenesime Klaipeda sadamasse. Pisut asjaaja- mist ja saimegi kuue paiku maale. Algul jalutasime niisama. Vaata- sime, kus miskit on. Andres hakkas kohalike käest küsima, kus post- kontor asub, aga keegi ei saanud tema vene keelest aru. Mingid väik- sed poisid kohkusid päris ära ja jooksid meie juurest suure kisaga minema. Ühes pangas vahetasime natuke raha Leedu littideks. 12,8 Eesti krooni – 1$ – 2,97 litti.
Sildusime Klaipeda sadamas kell 16.00. Meeleolu on ülev. Sadamasse sissesõit elus esmakordne ja vaatamist oli palju. Ühel pool kaid sadama- rajatised ja laevad, teisel pool puhas loodus – poolsaar varjavat sadamat mere eest.
Pea igal tänavanurgal nägime omasid laevalt. Tundub, nagu oleks väike linn.
Nüüd keeran küll magama, oli elamusi täis päev. Jõudsime ka laeva värvida, oli kõvasti turnimist. Lihased annavad tunda. 31. mai 1996, reede Kell 22.15 Täna kell 14.00 väljusime sadamast. Meie muidugi kõik reelingu ääres rivis ja vaatasime, kuidas viimased ametimehed kiirustasid laevatrepist alla ja meie kokast, kogukast Velikaja Ljubovast, püüd- sid mööda saada. Pilt oli päris koomiline.
28
TEEJUHT / NR 4
Powered by FlippingBook