Vaatasime üsna kaua sadamale järele. Lõpuks sundis vilu mereõhk meid kajutisse minema. Peale sadamast lahkumist polnud täna midagi erilist. Koorisin neli tundi jutti kartuleid. kambüüsis
2. juuni 1996, pühapäev Kell 11.30 (Eesti aja järgi 12.30)
Niisiis täna on see päev, kui jõudsime teise ajavööndisse. Ärkasime hommikul ausalt kell kaheksa üles ja tormasi- me söögisaali. See oli tühi ja kokk ütles, et peame veel tunni ootama. Seal näitas seinakell seitset. Juba eelmisel õhtul keerati kellad tagasi, aga keegi meist ei olnud seda kuulnud.
Niisiis täna on see päev, kui jõudsime teise ajavööndisse. Ärkasime hommikul ausalt kell kaheksa üles ja tormasime söögisaali. See oli tühi ja kokk ütles, et peame veel tunni ootama. Seal näitas seinakell seitset. Juba eelmisel õhtul keerati kellad tagasi, aga keegi meist ei olnud seda kuulnud. Polnud hullu, vähemalt ei maganud suursündmust maha. Vaatasi- me akendest välja ja nägime tohutut ehitist. Kolmveerand kaheksa kohaliku aja järgi kulgesime laevaga tohutu silla alt läbi, mida alles ehitatakse. See oli meie jaoks tiba ootamatu. Ei olnud kuulnudki sellisest asjast. Sild oli tohutu, kaheksas maailmaime. Kaks peamist kandetala olid kui pilvelõhkujad, nendevaheline sild oli veel ehitama- ta, aga kandetrossid juba paigaldatud. Pea kukkus kuklasse, kui püüdsime tippu näha. Praegu eemaldume ühest saares, kust mingi kaater lähenes meie laevale, mingit träni toodi. Kaup käes, suruti laeval vibreerimise ja müra saatel täiskäik edasi. Teised teevad värvimistööd, mind pandi šabloone tegema. Teen numbreid 0–9. Värvime laevakerele laevakaarte numbrid. Vöörist ahtrini. Mul on šabloonide tegemisel varasemast ajast isegi mingeid kogemusi, nii ma selle töö sain. Samal päeval kell 14.40 Arvatavasti on see sild, mida me nägime, Korsøri ja Nyborgi vahel. Praegu on seal üsna tihe liinilaevade ühendus. Seega oleme ikka Taani väinades läänepoolses läbipääsus – saime Fyni ja Sjællandi vahelt läbi. Suur-Belt. Triivi kaatrit ootama jäime arvatavasti Kalundborgi lähedal. Nüüd oleme juba Kattegatis, Taani ja Rootsi vahelises meres. Varsti oleme kaugsõiduvetes. Mõtlesin, et öösel, kui möödusime Saksamaa rannikust, olime Hamburgist kõigest 150 km kaugusel, kus mu õde õpib. Me õega mõlemad mööda maailma laiali, kodust kaugel, paistab aga, et maailm inimeste vahel ei olegi nii suur. Sellised mõtted siin merel. 4. juuni 1996, teisipäev Kell 13.45 Eesti aja järgi kirjutan kell 15.45. Täna öösel keerati jälle kell tunni võrra tagasi, tund kauem magamist – pole paha. Põhjameri. Kõigutab üsna kõvasti. Siin on laineharjade vahe palju suurem kui Läänemeres, need juba mõjuvad me baaslaevajurakale. Siin on kangem meri, lained laugemad ja kõrgemad, kannavad vahuseid „jäneseid“. Meie grupil vahigraafikud navigatsioonisillas. Kuna tüürimehe ega kapteniga suurt ei suhtle, siis vaatasingi paar tundi jutti laineid. Mõned naftapuurtornid paistsid. Ja silmapiiril maad ei paista… Pidetu tunne on. Kui Läänemeres veel tajusin silmapiiri taga maad – pole kaugel, oli siinsamas – siis siin usaldad end täiesti ookeani meelevalda. Arvestuse järgi kella viie ajal õhtul peaksime nullmeridiaani ületama. Mina olen siis jälle vahis. Pidin sõpradele kajutisse helistama, kui „joon“ paistma hakkab.
Viimase info järgi läheme korraks Šotimaale. Kindel see pole, aga räägitakse Invernessi sadamast. Kapten olla lubanud, et saab ka maale. Vaatasime kaarti ja avastasime, et see linn pole üldse Loch Nessi järvest kaugel. Ehk õnnestub ka see koletisejärv ära näha.
Lubatakse, et saame enne maale minemist avanssi. Tea, kas see tõsi on …
Sama päev kell 21.38 Tunne on, et peaks juba magama minema, aga päike alles kõrgel. Eesti ajavöönd veel veres. Niisiis, minu vahi ajal, kell 16.50 ületasime Greenwichi meridiaani ( ). Teised tegid ühisfoto, mina kahjuks sellele pildile ei algmeridiaani saanud. Olin sel ajal hoopis roolis ja hoidsin laeva kursil. Esimest korda elus laevaroolis! Tuul juba nii tugevaks läinud, et autopiloot ei tahtnud hästi kursil hoida ja siis käsutatigi mind rooli. Kurss oli 270 kraadi, täpselt läände. Natuke tahtis harjumist see roolimine. Gürokompassi repiiteri (kursinäituri) järgi tuli hoida, alguses tahtsin automaatselt rooli vastupidises suunas pöörata, aga tegelikult peab pöörama kurssi sinnapoole, kuhu kompassi numbrid jooksevad. Aga harjusin kiiresti.
Täna oli selle reisi tugevaim tuul, kuid torm veel päris mitte.
Silla tiivalt sain ahtri poole kiigata ja nägin mingit papitükki lendu tõusmas. Hiljem sain teada, et pärast ühispildi tegemist rebis tugev tuul papist sildi neil käest. Ja selle asemel, et lainetesse kukkuda, lendas see tuulelohena hoopis kõrgemale. Laeva sõidutuulest hoo- gu ja tormituulest lisa saades kaduski see kuhugi pilvede poole. Viimasel hetkel sai lendav silt ka fotole jäädvustatud, aga merre kukkumist silm enam ei seletanud. Päris hea elamus! Dan Heering kirjutas Greenwichi meridiaani ületamise päevast nii: 06.40. Olemegi lõpuks Põhjamerel. Kõigutab siin normaalselt. Kell 08.00 lähen vahti. Kell on juba kaks tundi tagasi keeratud. Päike pais- tab. Eile nägime Ülariga kaht delfiini ujumas. Paljud ei uskunud.
29
TEEJUHT / NR 4
Powered by FlippingBook