kogu aeg lapata „Teadaandeid Meremeestele“. „Selle saab ju maha kustuta- da,“ pomisesin kustukummi haarates. „Saab, muidugi saab,“ nõustus kapten pead vangutades, „kuid küsimus on suhtumises – meremehele on navigat- sioonikaart liiga püha abivahend, et seda märkmepaberina kasutada.“ Selli- sed oli minu esimesed triibulised, mis muutsid noore tüürimehe suhtumist merekaartidesse kogu järgnevaks karjääriks. Omaette lugu oli merekaartidega nõukogude ajal. Kõik kaardid, mis kriipsu- kenegi kujutasid mingit rannikuosa Nõukogude Liidust, kandsid sitikmusta templi „DCP“ ja numbrit ning olid rangelt arvel. DSP tähendas lühendit sõna- dest „ainult teenistuslikuks kasutuseks.“ Neid kaarte pidi kolmas tüürimees hoidma eraldi sahtlis, mis igal sisenemisel välissadamasse lukustati ja temp- liga kinni pitseeriti, sest iialgi ei võinud teada, millal vaenlasel võib tulla taht- mine salainfot ammutada. Laevanduses räägiti juhusest, mis hiljem põlvest põlve juba legendina kõlas. Tavaliselt saadeti suvekuudel osa laevanduse Tissa-tüüpi metsaveoalustest Valgele merele, kus need Venemaalt saemater- jali Inglismaale ja teistesse Euroopa riikidesse vedasid. Protseduur ise oli järgmine – laev saabus Murmanski reidile, kus suure saladuskatte all ja allkirja vastu võeti pardale Põhja-Jäämere kaardid ning suunduti laadungi järele mõnda Venemaa põhjaranniku sadamasse. Saanud koorma pardale, tuldi jälle Murmanski reidile, tagastati salastatud kaardid kaldale ja jätkati tee- konda mõnda Euroopa sadamasse. Kui olid paremad jääolud, jõuti suve jooksul isegi mitu sellist reisi sooritada. Tol ajal sõitis laevanduses merd vigurvända kuulsusega mees, kapten Meller, kes otsustas asjade kulgu pisut kiirendada ja hoida kokku aega Murmanski reidi tühjadelt külastustelt ning tellis saematerjali lossimise ajal Inglismaal Londonist laevale Briti Admirali- teedi Põhja-Jäämere kaardid. Kui tagasiteel Meller Murmanskist uhkelt möö- da purjetas, hakkas laeva äreva sisuga radiogramme sadama, kus sooviti tea- da, miks kapten ilma merekaartideta sõidab ja sellisel kombel oma laevaga riskib. Melleri vastus oli lakooniline – probleemi pole, kaardid on pardal. Targu ei hakanud laevajuht täpsustama, milliste kaartidega on tegu. Mõned päevad valitses raadioeetris vaikus, arvatavasti kontrolliti Murmanskis salakaartide arvepidamist, kuid siis järgnes juba karmimas stiilis radiogramm, milles kap- tenit suisa valetamises süüdistati. Ei jäänud Melleril muud üle, kui ennast ajakokkuhoiu ja Inglise Admiraliteedi kaartidega välja vabandada. Laev ei jõudnud veel Narjan-Maris otsi kai külge, kui kaks hirmtõsiste nägudega plekkmantlites seltsimeest nõudsid kapteniga kokkusaamist. Kaardirull kaenlas, pea õlgade vahel, eskorditi kapten rangete seltsimeeste vahel autos- se ja kahe järgneva päeva jooksul ei kuulnud laevas temast keegi mitte mida- gi. Vanemtüürimees passitas juba kapteni paguneid õlgadele, kui lõpuks kolmandal päeval Meller laeva tagastati, kuid see polnud enam endine ja rõõmsameelne vigurvänt, vaid mõne päevaga vananenud sünge mees, kes kangekaelselt ja sosinal korrutas: „Kurat, inglaste Põhja-Jäämere kaardid on ikka palju täpsemad ja paremad, on jah!“ Ja kapten Melleril oli õigus – Nõukogude kartograafiale oli antud eriülesanne moonutada või paigaldada kaartidel osa objekte valedesse kohtadesse. Mäletan enesegi praktikast, et Mõntu sadam Saaremaal, mida Nõukogude sõjalaevastik kasutas varusada- mana Irbe väinas, oli merekaardil Sõrve poolsaarele joonistatud kärbsesita suuruse jäljena, nelja miili kaugusel õigest kohast. Ja vaatamata sellele, oli ka nende kaartide puhul tegu kunagiste meresõitjate talletatud kogemuste ja teadmistega ning polnud nemad süüdi, et Nõukogude kartograafia mere- kaarte KGB käsul moonutas, sest vaenlane ei maga.
Merekaart on kogum kõigi eelnevate meresõitjate tarkustest ja kogemustest.
Foto: erakogu
Kapten ja kirjanik Lembit Uustulnd.
Kolmandale tüürimehele oli laeva kaartide ajakohastamine ehk siis niinimeta- tud korrektuur üks kõige mahukamaid ja tüütumaid kohustusi, mille kontrolli-
33
TEEJUHT / NR 8
Powered by FlippingBook