Foto: Eesti Rahvusraamatukogu
riputab üles ja lööb vahivahetuse klaasid ära, sest kolmas tüürimees – küsimus on suhtumises.“ Selline järjepidevus ja meretraditsioonidest kinni pidamine väärib respekti. Kuulsin oma koolivendadelt, kes samuti Lääne-Aafrika liine triikisid, et kodusadamas seismisel kasutasid nemad kavalat võtet – viisid laeva kaardikomplekti laevanduse kartograafiaosakonda, kus koha- likud neiud, mõne komplekti nädala-püksikute või muu eksootilise kingituse eest paari päevaga korrektuuri ära tegid. Püüdsin sama ettepanekuga ka kapten Leitile esineda, millele järgnes kategooriline „ei“. „Kolmas tüürimees, korrektuuri tehes, olete sunnitud paratama- tult ka ise rajooniga tutvuma, kus me sõidame ja peamine, pidage meeles, küsimus on suhtumises.“ Kui aga tulla nüüd tagasi põhjuse juurde, miks ma seda kirjatükki üldse paberile kritseldasin, siis vaatamata sellele, et 1993. aastal, kui ilmus trükist esimene sõjajärgne Eesti merekaart, sõitsin mina merd välisfirmades ning Inglise Admiraliteedi kaartide järgi, olen saanud huviga ka neid esimesi päris Eesti oma kaarte käes hoida. Tuleb tunnistada, et mind valdas sama kaunis, harras ja ülendav meeleolu, kui nägin oma laeva ahtris esimest korda Eesti riigilippu. Uhke tunne oli lugeda kaardilt Eesti kohanimesid õiges eesti keeles, kus selgelt oli märgitud, et Abrukast kolme kaabeltau kaugusele lõunasse jääb mitte Linnsiitmaa vaid ikka Linnusitamaa, rääkimata värvilahen- dusest, mida silmal on ilus ja mugav vaadata, ka Mõntu sadam oli täitsa oma koha peal. Arusaadavalt olid esimesel lapsukesel omad puudused, kuid tänapäeval, 30 aastat hiljem, võime julgelt ja häbene- mata Eesti merekaardid Briti Admiraliteedi väljaannete kõrvale laua- le lüüa. Julgen öelda, et oma 52aastase merepraktika jooksul on merekaart olnud see abivahend, mis pidevalt on minu toimetamisi merel saat- nud. Ma ei eita sugugi elektronkaardi võimalusi. Olen isegi nautinud elektroonika mugavust, mis lasi mul Silja Festivali, 180 meetri pikkust reisilaeva, ühemeetrise täpsusega kitsastes Rootsi skäärides juhtida, kuid vaatamata sellele on merekaart kaardilaual olnud minu jaoks alati aukohal, millele viskan pilgu ja tuletan meelde kapten Roland Leiti sisendust – kolmas tüürimees, küsimus on suhtumises...
Nõukogudeaegne merekaart Liivi lahe kohta 1946. aastast.
põleb, kes upub?“ Kõik me ülejäänud sillas olime valveseisangusse tardunud ja tunnistasime Fjodorovi punnis silmadega. Märkamata väljas hädaohtu, pööras kapten oma uuriva pilgu asjaosalistele, mille peale teine tüürimees kui vilunum, staažikam ja julgem koge- les: „Ei upu ega põle kedagi, lihtsalt siin laevas on komme, et vahi- vahetuse ajal tuleb klaasi lüüa.“ Laevajuhi nägu vedas hapult virilaks, kui ta juuksed peas püsti, vasema käega rinda masseeris, paremaga läbi õhu rapsas ja röögatas ehmunud vahimadrusele: „Kurat võtaks, tirige see kuradi lehmakell sealt maha, visake üle parda, et ma seda enam ei näeks.“ See reis kujunes meeskonnale puhkuseks. Järgmi- sel Tallinnast väljumisel oli pardal kapten Leit, kes viibis sillas Suu- rupi tuletornini. Jõudsime avamerele, kell näitas 00.05, mina kirjuta- sin logiraamatut, kui avanes kardikambri uks ja silda astus täies mundris ning lipsustatud kapten Leit, kes küsis minu käest etteheit- val toonil: „Kolmas tüürimees, mis teil siin toimub?“ Ma ei saanud esimese valuga pihta, millest jutt ja nii ma siis ääri veeri seletasin – et toimus vahivahetus, mina kirjutan logiraamatut jne. „Seda ma näen isegi, et te logiraamatut kirjutate, aga et vahivahetus on toimunud, sellest pole mul küll vähimatki aimu. Miks klaasi ei lööda?“ Seletasin siis ilmekalt, kuidas kapten Fjodorov pidi infarkti saama ja käskis kella parda taha visata. „Ja uputasitegi kella ära?“ tõusis kapteni hääl mitme tooni võrra registris. „Kus ma siis sain,“ selgitasin ärritatud laevajuhile, „kell on kolmanda tüürimehe arvel. Võtsime kella maha ja panin oma navimärkide lattu.“ „Tore on,“ sile- nesid kortsud kapteni näol, „saatke vahimadrus kellale järele, las
Uhke tunne oli lugeda kaardilt Eesti kohanimesid õiges eesti keeles.
35
TEEJUHT / NR 8
Powered by FlippingBook