VESI
vatijope ja tööpüksid, kotiga kaasa toitu ning tasapisi tihkudes ta kõhukate ametnike saatel meie laevalt ka lahkus. Pidi viidama lennuväljale ja sealt lennutatama Accrasse. Selline oli palk kahenädalase trümmis nälgimise, ajutise vangisoleku ja veel kolmenädalase sunnitöö eest tekil. Kuna ta oli pidevalt minu kui tema hooldaja silma all, siis tunnistan, et laevaomanikuna oleks ma ta kõhklemata tekile tööle võtnud. Tegi kõike püüdlikult nagu vaja, ka ei targutanud ta nagu vahel meie meestel kombeks. Marokolased pagemas Marokost Marokosse Teine isemoodi juhtum leidis aset Marokos. Kohe Hispaaniale kuuluva Melilla vastas lõunapool on Nadoori sadam Aitnsaar ehk Benii Ansaar. Vedasime sinna kahel korral rauda, ükskord Gustav Sule nimelise kaubalaevaga Gdyniast, teine kord Aleksander Kolmperega Klaipėdast. Araablased sulatavad raudlatid üles, tõmbavad traadiks ning müüvad palju kallimalt maha. Lossiti vaid päeval, ühe kraanaga, ja pikkade palvepausidega, kuni 10 päeva. Kail oli liikumas vähe rahvast, ka mitte tööliste moodi tegelasi, ent hoidsime silmad lahti. Samuti oli sadama poolt ette nähtud üks vahimees trepil, tema pidi suutma eristada omi ja võõraid. Meie pidime talle vaid süüa andma. Olime 8. veebruaril 1997 väljunud ning hakkasime uueks lastiks trümme puhastama. Eestrümmis vahtis vastu kaks araablast! Taas pidin mina nendega prantsuses vestlema, nende English oli kehvake. Üks oli 19aastane Haašim, teine 31aastane Mustafaa. Olid nad sugulased või naabrid, ei mäleta enam. Vanem oli ülbe, täitsa tänapäevane pagulane. Kohe nõudis, et me nad Euroopasse viiks. Teatasin muigega nende meelehärmiks, et meie järgmine sadam on Casablanca ning seal saavad kutid kohe koju, vanni ja valgete linade vahele. Oi milline pettumus nende nägudelt paistis – nemad ju sealt olidki. Kuid sealne sadamavalve oli asjalikum kui mujal Marokos ning seepärast katsetati kõrvalisemas sadamas. Gaanalase Josephiga oli kogemus olemas, rakendasime kohe ka need jänesed tööle, sest kaikoht polnud vaba ning tekki ja trümme oli ikka vaja värvida. Mõne tunni mehed värvisid, siis viskas vanem pintsli käest, öeldes, et neid ei tohi tööle sundida. Ideest nakatus ka noorem. Järgmisel päeval panime sellid eraldi trümmidesse, et vanem ei saaks nooremat töö vastu ässitada. Mingid karmid sõnad lugesin vist samuti peale. Vanem loobus ruttu, no polnud ta loodud töötama. Noorem seevastu pintseldas omaette terve vahetuse lõpuni. Eraldasime laisa vanema kindluse mõttes luku taha. Ööseks aga mõlemad kokku ja vanemal voostril õnnestus noorem ära rääkida, igatahes kolmandal päeval polnud kumbki nõus lillegi liigutama. Tekimehed olid jäneste peale vihased, põhiliselt ülbe oleku pärast. Pani meie ukrainlasest kokk siis nende toitu kõvasti rasvast sealiha. Jänesed kohe vastu haukuma, et Allah ei luba. Meie mehed lõid käega, et see juba tema asi. Ära sõid! Casablanca reidil seisime kolm päeva ankrus. Vanemale jänesele see (või ruigamiliha?) ei meeldinud, hakkas nõudma, et neile kaater järele kutsutaks. Ütlesin, et kui ta kohe 100 dollarit välja laob, podiseb kaater varsti kohale. Vait jäi.
Jänes Josephi reis Euroopasse ja tagasi.
Järgnes ülesõit tagasi Doualasse, taas paar nädalat. Tenerife rannikul Santa Cruzi reidil võtsime tankrilt mitu tundi kütust, osalt ka õhtuhämaruses. Peast käis läbi patumõte, et laseks sellil saarele ujuda, saame tast lahti ja tema uue kodumaa. Ent kainemalt mõeldes tuli sellest ahvatlevast kavast loobuda. Rannikuni paistis vaid pool kilomeetrit, tegelikult oli vahemaa poolteist miili. Merel kaugusehindamine petab kuni viis korda. Ja hoovusi arvestades polnud üldse kindel, et sell oleks ka abivahendiga elusalt pärale jõudnud. Doualasse saabudes kohalik võim juba teadis. Kapten hakkas asja ajama, et P&I kaudu saaks kuti koju Gaanasse saata. P&I (ingl Protection and indemnity insurance ) on laevaomanike vabatahtlik kindlustusselts, mis klaarib erinevaid juhtumeid laevadega, ka jäneste kojutoimetamist. Asjaajamine aga võttis aega nagu lossiminegi ja eks meie madrused, kelle hoole all jänes oli, olid samuti vempe täis. Hiljem kuulsin, et üks hooldaja „unustas“ spordisaali ukse lukustamata ning andis mõista, et kasuta juhust, muidu ... ! Kuid 17aastasel jänesel polnud veel kogemusi, et omasuguste mustade seas rahulikult kaile jalutada ja siis sadama- väravast välja linna peale kaduda. Tema pani kohe joostes kaile ja tõmbas muidu laisklevate vahimeeste tähelepanu endale. Nood muidugi jänesest teadsid ja tõstsid kohe lärmi. Ka kail oli kohalikke töömehi ja valvureid hulgi ja mõned võtsidki ette ajujahi põgenevale jänesele. Üle 100 meetri vingerdas eest ära, kuid siis jäi ikkagi pihku ja toodi laevale tagasi. Taas pandi ta luku taha ja nüüd juba meilt madrus teda oma vastutusel pidevalt valvama. Kui veel kaob, siis ... Sest juba oli asjale ametlik käik antud.
Mõne tunni möödudes nägimegi mitut uhkes vormis ametnikku laevale lähenemas – mehed sadamast ja P&I-st. Joseph sai selga
20
TEEJUHT / NR 3
Powered by FlippingBook