MAA
ARVAMUS
olles viimaseks lüliks pärast Päästeameti ja/või halvemal juhul ka politseioperatsiooni maanteel, pärast suuruluki ja liiklusvahendi kokkupõrget. Õnneks on enamikul juhtudel tegemist väiksemate õnnetustega, kus kahju loodusele on üks hukkunud uluk ja kindlus- tusseltside hinnangul keskmine kahju liiklusvahendile suurusjärgus 2500 €. Erinevalt näiteks Soomest, kus ulukitega seonduvatele liiklusõnne- tustele (numbrile 112) reageerib esmalt piirkondlik politsei, läheb Eestis numbri 1247 kaudu tulnud teate järel esimesena kohale piirkondliku jahiseltsi jahimees. Tõsi, seda siiski juhul, kui hukkunud uluk ei ohusta liiklust ja vigastada pole saanud inimesed. Nii on Eestis statistilise arvestuse pidamine Häirekeskuse kaudu Kesk- konnaameti, aga ka jahimeeste õlgadel. Soomes ja Rootsis on see politsei ülesanne. Nii kajastuvad neis riikides toimuvad kokkupõrked ulukitega reaalajas, lisaks ka internetis nähtavatel kaartidel. Kel huvi, siis link Rootsis kogutavale teabele ja juhenditele ulukiõnnetuste korral asub siin. Kumb süsteem on õigem? See ei ole praegu teema, kuid reaalajas metsloomaõnnetuste moni- toorimine, filtreerimine ja palju muud huvitavat ning õpetlikku on tase, millest meie võime vaid unistada! Niisiis – liikluses hukkunud suurulukite statistika on suuresti koostatud Eesti Jahimeeste Seltsi (EJS) osalusel, kus kajastuvad lisaks ka vaid jahimeestele teatavaks saanud, aga numbrile 1247 teatamata jäänud hukkunud ulukid. Üks vana ütlus kõlas umbes nii: seal, kus lõpeb statistika, algab reaal- sus. Oleme siis realistid! Mis on metsloomaõnnetus ja selle tagajärg? Kuidas selgitada elusloodust mitte tundvale liiklejale või lihtsalt heale lugejale seda, mida teevad jahimehed teedel, mida kogevad? Ülesanne ei olegi lihtne, aga ega seda peagi väga värvikate kirjelduste kaudu tegema. Meil on hulgaliselt inimesi, kes on ise näinud või kogenud kokkupõrkejärgset pilti maantee veerel, kus rõõmsalt kepslevast kitsest ja ilusast puhtast autost peab rääkima minevikus. Nõrgema närvisüsteemiga lugejat tuleks hoiatada – järgmine lõik ei ole nõrkadele!
Jahindus – hoiakud, loodushoid ja liiklus
Urmas Salmo , „Ulukid teel" projektijuht, Eesti Jahimeeste Selts
Viimasel ajal on meedias mitut puhku räägitud jahindusest, sagedamini aga teatud (suur)uluki liikidele jahipidamise piiramisest või lõpetamisest. Artikli autorile on jäänud mulje, et pealtnäha aateliste organisatsioonide eesmärk ei ole ühiskonnas koosmeele loomine ega ühiste lahenduste leidmine, vaid ilma mõistetavate argumentideta lihtsalt vastandumine, mis omakorda tuleneb ühiskonnagruppide erinevatest aru- saamadest elusloodusest ja selles tegeli- kult toimuvatest protsessidest. See on aga teine teema. eidame pilgu Eesti jahindusele kui korrastatud ja Euroopas H tunnustatud (eriti ulukipopulatsioonide arvukuselt) ning toimivale süsteemile. Jahiseaduse § 51 lõigetes 3 ja 4 toodud mõistetes kuuluvad jahi- maadelt surnuna leitud või liiklusõnnetuses hukkunud või liiklus- õnnetuse tõttu hukatud suuruluk või selle osad jahipiirkonna kasu- tajale, kes tarbimisväärtust mitteomava surnud suuruluki hävitab või matab kohapeal. Eeltoodust johtub, et jahipiirkonda kasutavad jahimehed on õigustatud ja lausa kohustatud tegelema liikluses hukkunud või vigastada saanud suurulukitega. Sellega tegeletakse ööpäev läbi,
Eesti maanteedel hukkub iga päev umbkaudu 14 metskitse ja 0,5 põtra, lisaks umbes kolm metssiga nädalas. Teisi ulukiliike pigem
Kaamerasalvestisi vaadates on regulaarselt näha loomade ettearvamatust: järske suunamuutusi, ootamatuid hüppeid, vahetult lähenevate autode eest läbi joosta üritamist. Vaata termokaamera klipist, kuidas ulukid püüavad teed ületada.
98
TEEJUHT / NR 3
Powered by FlippingBook