Jäämurdja pikkus oli 48,7 m, laius 12,7 m, süvis 6,1 m, register- tonnaaž 575 brt ning peamasina võimsus 1600 hj. Vöör- ja ahtertääv olid 30-kraadise kaldega, mis võimaldas jääd murda ka tagasikäigul. Igaks juhuks oli purjestik mõlema masti jaoks. Söekulu arvestati 20–36 tonni ööpäevas. Jäämurdja ehitamine läks maksma 193 000 rubla, Venemaa rahandusministri krahv Sergei Witte (õppinud Tartu Ülikoolis, Tallinna aukodanik 1899) taotlusel vabastati komitee 20 000 rubla suurusest tollimaksust, mis oleks tulnud maksta välismaalt tellitud laeva eest. 21. detsembril alustas laev kapten Ernst Dollari juhti- misel koduteed. Börsikomitee liikmed olid teinud ettevalmistusi ka laeva majanda- miseks vajaliku dokumentatsiooni ettevalmistamisega. Koostati ja trükiti Tallinna sadama jäämurdjate kasutamise eeskirjad ning kasutatavate helisignaalide tabelid, kinnitati jäämurdetasud laevade tonnaaži ja kaupade pealt. Sõlmiti teenistuslepingud 17 laevapere liikmega (nende hulgas kaks naist), mitmed neist olid varem Vene-Balti Päästeseltsi laevadel teeninud. Tallinnas asus kaptenisillale Ernst Attemann , kes oli Kroonlinnast kohale kutsutud. Vormistati ka laeva dokumendid. Laeva nime võis näha kaht moodi: ahtrisse oli maalitud tolliametis registreeritud ametlik Городъ Ревель, aga poordile Stadt Reval. Proovisõit Tallinna lahele korraldati pühapäeval, 4.veebruaril 1896, sest varem polnud jääd. Uude Sadamasse (praegu Vanasadama 1. bassein) lipuehtes laevale olid kutsutud 16 kohalikku VIP-i: Eestimaa kuberneri Jevstafi Skaloniga (lõpetas Aleksander Nevski katedraali ehitamise), Baltimere tuletornide ja lootside valitsuse direktor kontradmiral Paul Victor von Wilken , linnapea Karl Johann von Hueck , kõrgemaid tolliametnikke, mereväelasi, ajakirjanikke. Lahel satuti ootamatult oma esimesele jäämurdetööle. Eelmise päeva torm oli jää ja lumepudru reidil nii kokku pakkinud, et jää- murdja abita ei saanud laevad ei sadamasse ega sealt välja vabasse vette. Jäämurdja ise jäi toppama, kuna jääsulp oli ummistanud kingstonid. Need sulatati kuuma veega lahti ja nii saadi jälle liikuma. Kõige suuremas hädas oli Rotterdami reisi alustanud Briti aurik Hope. Tema liikuma päästmiseks tuli lõhkuda jää laeva ümbert ja murda sisse renn. Pukseerimisel katkes laeva tou, Stadt Revali touga läks vabasse vette jõudmine õnneks. Sadamasse saada proovisid Uranus Hullist ja Marie Louise Lüübekist. Stadt Revalil jaanuarist märtsini esimese tüürimehena teeninud Johan Pitka on kirjeldanud olukorda järgmiselt: Kaks Hulli aurikut olid nii jää alla maetud, et meeskonnad ei pääsenud ruhvidest ega juhtkond kajuteist välja. Iga taglase köis oli muutunud 10–12-tollise ( ca 30 cm) läbi- mõõduga jääpurikaks. Komandosillad olid kujunenud läbipaistvateks jääküngasteks, milledest nende osad nagu kristallkuhilaist välja paistsid. Mõlemad aurikud olid tugevasti küljele vajunud. /…/ Meil tuli mitu tundi kuuma veega aurikute kallal töötada, enne kui nad suutsid
Foto: Eesti Rahva Muuseum
Tallinna Börsikomitee töötas Börsihoones Pikal tänaval (praegu Ajaloomuuseum).
Foto: Eesti Meremuuseum
Stadt Revali ahtrikiri.
2 ise endid aitama hakata . Külalistele oli messis külluslik pidusöök ette valmistatud, kus ei puudunud ka austrikuhjad. Mõnus koosole- mine Börsikomitee liikmetega venis hiliste õhtutundideni, kuni tagasi sadamasse jõuti. Hiljem kiideti Postimehes lõunaeestlastele: „Eriliselt awaldas külalis- tele muljet see, et laew rühkis kergelt läbi jää, mis mõnes kohas kuni 3 jalga ( ca 1 m) paks oli. Mitte üksi edasi, waid ka tagurpidi sõites suudab ta jääd lõhkuda. Õhemast jäest, mis juba üle jala paksune oli, lõikas ta ruttu ja takistamata läbi. Kui mitte terwe Läänemeri kinni pole külmetanud, nagu wahest harwa juhtub, siis wõib julge olla, et Tallinna sadamale laewasõidu poolest talwel enam kunagi takistust ei tule.“
2 Pikemalt saab lugeda: Johan Pitka. Minu mälestused II. 1938;
. Seal on väga palju meremehejuttu, mis tõe pähe liikuma läinud. https://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/189562
31
TEEJUHT / NR 19
Powered by FlippingBook