VESI
Tagasi talve Tagasiteel oli Angoola sadamas Lobito Murmanski meeste päästepukser, veealuse keevitusega. Põikasime sealt läbi, et oma roolirakis keevitatud plaadi vastu vahetada. Päev kulus tööks. Töö lõppedes tuli vanemtuuker ja avaldas kahtlust, kas nende keevitus ikka pidama jääb. Otsustasime oma- tehtud rakise roolipalleri alla igaks juhuks tagasi panna. Tuuk- rid tegid selle hilisõhtuks ära ja startisimeTallinna poole. 1985. aasta talv oli karm. Läänemeri oli Poola rannikuni jääs. Tulime läbi Suur-Belti (ükski kapten ei roniks suure laevaga Väike-Belti isegi siis, kui see olnuks jäävaba) ja lõuna poolt Bornholmi. Ka seal oli kõik jääkatte all. Tallinna reidile jõudsime kella kahe paiku päeval, 7. märtsil. Pärast kella kahte läks päev kirja merepäevana. Selle eest maksti ka valuutat. Kõik olid sellega juba harjunud. Tihti tuli selleks eelnevalt käiku vähendada. Pöörasime Paljassaare sihile. Seal toimetas sadakond õnge- meest. Jää paksus oli vähemalt pool meetrit. Kalameestel polnud kiiret, meil aga küll. Andsime vilet, teatasime oma soovist sadamasse jõuda teki võimsa häälekõvendaja (moodsas keeles tekikõlari) kaudu. Ei aidanud. Sildumiseks tellitud kaubasadama kaks pukserit olid meie kiiluvees töövalmis. Suurem neist oli Prangli, teise nime ei mäleta. Nende tasu juba jooksis. Andsime käigu ja hakkasime pisitasa sadama poole liikuma. Kui jääpraod kalastajateni jõudma hakkasid, läks paljudel kiireks. Osa kalamehi läks lihtsalt kõrvale ja jätkas püüki pärast meie möödumist. Jää oli piisavalt paks ja naistepäevalaupäev ei tundunud neid sugugi häirivat. Õhtuks olime kodus, kes vahti ei pidanud jääma. Vahti jätka- sid kuni järgmise hommikuni need, kelle vahis esimene viskeliin kaldale anti. Vahel loobiti ka nimmemööda, kui mõni minut vahivahetuse ajast puudu oli. Kolme päevaga tehti laev tühjaks, pandi kõik vajalik peale. Tuli jälle minna, sest püügilaevad olid hädas. Saime veel kiiruse eest sadamas mingi preemia. Läksime Klaipeda dokist läbi, et rooliseade korda teha. Tuukri mure oli põhjen- datud: pallerihülssi toetava plaadi keevitus oli mannetu. See tehti dokis korralikult korda. Bzi omapäraks oli ahtri märgatav vertikaalne vibratsioon tagasikäikudel. See võis ka Luandas oma rolli mängida, kui ankruplatsil enne sildumist laevasummast välja manööver- dasime, et vabamasse vette jõuda. Tavaoludes püüdsime tagasikäiku kasutada nii vähe kui võimalik. Klaipedas käisime õhtul restoranis söömas. Tundsin klahv- pillimängijas repertuaari järgi ära Virgis Sosnauskase, oma 20 aasta taguse teenistuskaaslase armeepäevilt Ukrainas. Maailm tundub vahel üllatavalt väike. Seitse aastat hiljem kohtasin Peruu pealinnas Limas karabahhist (siin tähendab karabahh rahvust. Mees olnud nende rahvusest ainuke laeva- kapten) Kertši laevade remondikaptenit, kellega olin tutvu- nudmõne aasta eestMosambiigi pealinnasMaputos.
Järgmise päeva õhtuks oli masinaruumi töökojas valmis pallerihülsi tagasipressimiseks ja fikseerimiseks valmista- tud terasplaat 30 × 500 × 500 mm, neli tollijämedust pika keerme ja mutritega 700 mm pikkust polti ning kaks 40 mm paksust, 100 mm laiust, poole meetri pikkust kergelt kumerat teraslatti, auguga kummaski otsas.
Järgmise päeva hommikul alustasid tuukrilaeva mehed valmistatud rakisemontaaži.
Kaks kumerat aukudega rauda asetati roolikanna peale, pisteti aukudesse neli polti ja poldiotsad omakorda pidid kandilise terasplaadi nurgaauke läbima. Kui need paika saadi, keerati poltidele altpoolt mutrid otsa ja keerati mutreid ühtlaselt peale, kuni pallerihülss oli täies pikkuses oma endisele kohale roolikanna sees tagasi pressitud.
Lõuna paiku saime minema. Luandast jõudis Namiibia püügirajooni paari päevaga.
Lasti saime kiiresti peale. Kala ja kalajahu oli laevadel palju, ilm lõunapoolkeral suvine. Külmutatud kala ja kalajahu laadimise ning vedamise eest saime oma arvestusliku reisipalga. Siin olenes juba kõik ainult meist endist. Laeva- täie varustuse laialijagamine käis pealekauba. Nädalajagu kestis pikk kirjavahetus. Tuunikala konservi- karbid, mis olid määratud tuunibaasile Jarkiy Lutš, sattusid tuunipüügilaeva Tridacna tühja lastiruumi põhja, kuna tuunibaas Dakari sadamast välja ei tulnud. Tridacnale määratud karbid olid meie lastiruumis allpool kui Jarkiy Lutšile määratud. Need sattusid Tridacna pardal Jarkiy Lutši karpide peale. Kuna remondimeeskondades olid tavaliselt endised meremehed või need, kes püügilaeva elu liiga raskeks pidasid, siis nad ei jaganudki, millist taarat keegi laevadest kasutab. Veel vähem olid nad huvitatud lastitöödest remondi ajal. Nemad töötasid kaheksast viieni. Ka meie ei teadnud tuunikala konservitaara eri laevade eripäradest midagi. Kolme aasta jooksul oli see ainus kogemus. Laevad uuenesid, koos nendega ka tootmisliinid. Yarkiy Lutš oli paarkümmend aastat vanem kui Tridacna. Selleks, et Jarkiy Lutš oma karbid kätte saaks, pidi Tridacna oma karbid enne kellegi teise pardale või kai peale lossima ja pärast baaslaevale Jarkiy Lutš määratud karpide lossimist oma karbid lastiruumi tagasi laadima. Tridacnal oli ainult üks lastiruumi luuk vööris. Laeva kogu teki hõivas tohutu suur seinnoot. Kirjavahetus peavalitsuste Zaprõba ja Tšernomorrõba tasemel kestis vähemasti nädala: meid taheti iga hinna eest süüdlasteks teha. Nõuti, et BZ läheks Luandasse tagasi a teeks selle töö vahepalaks ära. Nii j kaugele asi õnneks siiski ei läinud. Meie endil süüd ei tundnud. Tagantjärele tundub kõhe, milliste arhailiste meetoditega tuli vaid 35 aastat tagasi majandustegevust juhtida. Radiogrammid ja tunde ootamist vajavad telefonikõned olidki põhilised töövahendid, mis tänapäevastest kodu- kontoritest tunduvad olevat vähemalt saja aasta kaugusel.
24
TEEJUHT / NR 1
Powered by FlippingBook